Minu "preili" saab kohe 1a5k, kuid juba päris sõjaprintsess valmis!
Probleem on meil külas käivate samavanade lastega suhtlemisel.
Kui meil samas vanuses mürsik külas on, siis preili keeldub talle mänguasju andmast. Kõik, mis külaline kätte võtab, kisutakse käest ära. Ja kui külaline vastu hakkab või minema jookseb, siis preili hakkab kätega nagu tuuleveski külalist pähe taguma ning ise kiljub ja karjub.
Olen proovinud anda järjest külalisele uusi mänguasju kätte niipea, kui eelmine tal käest tõmmatakse, kuid ega keegi sellist mängu kaua mängida ei taha. Ja siis on jälle kiusunutt (tavaliselt pisarateta) lahti.
Ta vaatab ka minu poole, et ma nagu emme peaksin teda ju kaitsma ja mänguasja tagasi võtma, kuid mina lihtsalt ei suuda oma külalist niimoodi solvata!
Praeguseks on meil külas käinud kolm erinevat samavanust last ja kõigiga käitus preili samamoodi.
Kui teistel samavanadel külas käime, siis huvitavad teiste laste mänguasjad teda väga ja seal eriti ei võta ta asju teistel käest ära. Ehk on asi ka selles, et neil lastel on omad mänguasjad juba läbi uuritud ja neid ei huvita oma vanade asjade pärast kaklemine?
Olen mõelnud, et kas peaks veel tihedamini külalisi kutsuma - äkki harjub ära ja loobub, kui aru saab, et külaline ainult mängib ega vii asja ära?
Või peaks mingiks perioodiks külalistest loobuma, et unustaks selle kätega vehkimise ja kiusu ära?
Või peaks iga kord kui külalised tulevad, paluma neil kotitäie mänguasju kaasa võtta, et siis äkki preili huvitub mõne aja "uutest" mänguasjadest? Aga kuidas siis nende külaliste mänguasjade tagasiandmine käiks, kui külaskäik lõppema hakkab?
Üksinda kodus olles teda need mänguasjad, mille pärast ta just pool tunnikest tagasi külalisega maadles, ei huvita.
Tal on olemas ka oma kaisuloom, kelle kohta ta erilist isekust üles näitab- ainult emme-issi võivad seda puudutada! Ning hoidku, kui külaline selle poole vaatabki!
Lihtsalt häbi on teiste vanemate ees, kelle lapsed lubavad nii lahkelt oma mänguasjadega mängida.. Varsti ei julge enam külalisi kutsudagi..
Nagu selgub, siis probleem esineb ainult kodus. Näib, et talle on talumatu, et keegi teine võtab või saab tema asju. Tundub, et ta näeb selles mingit ohtu, seejuures on ta nõutu, kui ei saa emalt kaitset. Külas käitub aga teisiti ja ei ole nii sõjakas
Viitate et ehk harjub ja saab aru, et teised ei vii asju ära. On siis olnud tal mõni selline kogemus? Mida ta võiks karta, milles näeb ohtu? Ehk on tal tõesti omad hirmud, mõni negatiivne kogemus. Ilmselt poolvägisi ei saa teda panna tahtma teistega asju jagama. Selles vanuses ta ilmselt ei saagi aru, miks ta peaks seda tegema. Küll aga saab ta aru sellest, et ta ei ole emmele meelepärane. Ka soov teistega koos mängida tuleb hiljem, esilagu on lihtsalt uudishimu teiste vastu.
Oluline on see, et ta saaks tagasi kindlustunde, et midagi halba ei juhtu, keegi ei võta midagi vägisi ja ei vii ära. Ema ja isa ta usaldab ja lubab oma kaisulooma puudutada.
Võimalik, et ta tõesti ootab kaitset emalt, nagu Teie sisetunne ütleb. Ilmselt on ta segaduses. Proovige väljendada, et mõistate teda ja ei avalda survet vägisi asju talt võtta ega teistele anda. Selles vanuses ei ole keegi väljakujunenud kadedaks ja isekaks. Kui ta tunnetab, et teisi võib usaldada ja temaga ollakse sõbralik ja hooliv, siis õpib seda ka teistele pakkuma. Igal juhul ei õpi ta sõbrustama ja asju jagama pahandusega.
Kui ta külas käitub teisiti, siis ehk vabaneb ta seal järk-järgult vajadusest teistelt asju ära võtta ja hiljem talub seda ka oma kodus. Vajadus ja soov teistega koos mängida tekib hilisemas vanuses.
Loodetavasti saab väike sõjaprintsess kindlustunde, et ohtu pole ja sõda ka ei tule ning kodus on turvaline ja emme mõistab. Siis saavad teistest lastest sõbrad.
