Tere
Kirjutan oma murest.
Mul on kaks last, 8a poeg ja 5a tütar. Poeg on pigem omaette hoidja, suuremas laste seltskonnas eelistab mängida väiksemas grupis. Tütar aga on hoopis vastupidine - jutustama hakkab kohe, kui silmad avab ja vahest räägib uneski edasi, meeldib esineda, on lasteaias liidrite hulgas.
Pisemale on vend eeskujuks, ta tahab temaga palju koos mängida, samas kui vend tunneb end suuremana ja peab õde titekaks, kes tema mängudest aru ei saa. Reeglina lõpevadki nende mängud tüli ja kaklusega. Kusjuures lööjaks on suurem vend, samal ajal tüli algatajaks on tihti noorem. Sagedased on juhtumid, kus suurem palub väiksemal oma toast ära minna, õde aga ei tee väljagi või hakkab nimme kiusu ajama ja mõne aja pärast tuleb kisaga, et venna lõi. Olen proovinud teha kahepoolset selgitustööd - pojale seda, et tüli ei lahendata iial kätega ja tütrele seda, et kui on juba korra öeldud, et palun mine ära, siis ei hakata kiusu ajama.
Mingil hetkel suvel läks asi päris hulluks. Poeg ähvardas tütart vihahoos tõukerattaga maha lüüa, raudteele viia ja laste rongil temast üle sõita. Tundsin end tõeliselt jõuetuna ega osanud midagi teha. Samal ajal leidsin lapse toast mängunoa, mille otsa ta oli guaššidega punaseks värvinud, justkui oleks see veri. Kõike eelnevat arvesse võttes olin enast äärmiselt väljas. Tõin talle köögist suure noa ja ütlesin, et palun löö nüüd ennast või mind, sest see on ju tore mäng, vägivald on ju vahva. Saan tagantjärele aru, et lapse suhtes oli see räige vaimne vägivald, aga tollal ta sai aru, et asi on tõsine.
asi paranes, aga ma ei ole rahul, sest saavutasin tema käitumise muutmise läbi hirmu. MA soovin siiralt, et kaks mulle kõige kallimat inimest suudaksid elada nii, et keegi ei pea kartma vägivalda, hirmutamist vms.
Mis on need nipid, kuidas jõuda mõlemani?
Teile teevad muret laste tülid ja ilmne omavaheline konkureerimine.
Tülidel, tigedatel ütlemistel, teineteise peale vihastamisel, solvumisel jpm seesugusel on mõistagi omad põhjused. Enamasti ei tee lapsed teineteisele meelega liiga, kuigi nii võib tunduda. Selle käitumise taga, mis teisele teeb haiget, on selle tegija mingi vajadus ja kui see vajadus on tungiv, siis laps ei suuda olla empaatiline ega mõelda, mida teine samas olukorras kogeb.
Ja nagu te isegi kirjutate – jõu kasutamine mingi käitumise lõpetamiseks võib olla tulemuslik, kuid ei võta ära lapse katmata vajadust, rääkimata sellest, et haigettegemine, hirmutamine ja karistamine vähendavad usaldust.
Tunne on ikka teejuht vajaduse mõistmisel. Laste tundeid uurides ja vajadusi mõista püüdes saame paremini aru, mis pani neid käituma just sellisel moel. Niisiis peaks eelkõige uurima, millest lapsed puudust tunnevad ning õpetada neid rahuldama oma soove nii, et teised haiget ei saaks. Lastel ei ole veel sellist tarkust ega ka kogemuslikku tagavara, kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, mil on vaja enda eest seista. Seetõttu lähevad väiksematel lastel käiku hambad ja küüned, suurematel sõnad, tõukamine, löömine, asjade käesttirimine jms.
Mõistagi on olukordi, kus vanema jõuline sekkumine on omal kohal, nt kui lapsed teineteisele haiget teevad, tuleb nad lahutada ja selge sõnaga ning ausalt välja öelda, miks selline käitumine kohane ei ole. Kõige parem viis tülitsevate laste konfliktides on vanemlik tarkus laste konflikti mitte lahendama asuda, vaid vahendada, st et vanem ei võta pooli, vaid on kahe lapse vahel justkui tõlgiks, püüdes kummagi kuulamise kaudu aru saada, mis oli kummagi vajadus (mis sina tahtsid? aga mida sina tahtsid?), ja alles siis, kui kumbki on saanud rääkida-selgitada, on võimalik ka lastel teineteisest paremini aru saada. Edasi saab asuda olukorra lahenduste juurde, neid peaksid samuti lapsed ise pakkuma. Vanem on seejuures n-ö läbirääkimiste hõlbustaja ja kokkulepete sünnile kaasaaitaja. Samuti on vanem see, kes hoiab silma peal kokkulepete püsimisel ja neid meelde tuletab, kui jälle riid kerkib.
Konfliktide ennetamiseks on head ka perereeglid, mis on kogu perega üheskoos paika pandud, sh see, millal nt suur vend rahu ja vaikust nautida saab, kas õde võib tuua oma mängasju venna tuppa, mida õde võib venna toas puutuda jne jne.
Lapsevanema amet ongi tihti keerukas ja paneb proovile kogu meie kannatuse ja tarkuse. Lapsed õpivad paljutki ka oma vanemate käitumise toel. Kui vanemad oskavad oma erimeelsustest rahulikult rääkida ja kokkuleppeid sõlmida, on lastel kodust hea mudel ellu kaasa võtta.
Tihti juhtub, et lapsed „kaklevad“ omavahel selleks, et saada vanemate tähelepanu. Seetõttu on ehk hea mõelda ka sellele, kas teie lapsed saavad piisavalt toetust ja tähelepanu. On neile üheselt mõistetav, et te neid mõlemaid armastate? Kas nad saavad piisavalt tihti sellekohast kinnitust? Kuna laps areneb ikka armastuse toel, konkureerivad lapsed vanemate armastuse ja tähelepanu pärast, seda tihti ka kogu elu (täiskasvanuna veidi teisel moel). Sellesse võiks rahulikult suhtuda, peaasi, et mõlemad lapsed teie armastust-hoolimist tunnetavad. Vahel on laste tülide sõnum vanematele: vaata mind, pane mind tähele, hooli minust, armasta mind! Kumbki laps kindlasti ka privaatset tähelepanu.
