Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: 4a õde ja 2a vend kaklevad pidevalt

jasmiin
Külaline
Postitatud 09.09.2011 kell 16:07
Meie pere lapsed ei saa omavahel kuidagi hakkama. Nad mõlemad tahavad olla vanemate jaoks tähtsamad, üksteisest paremad, millesiganes esimesed jne. Samuti ei suuda nad oamvahel asju jagada, mis enamasti vallandab üksteise löömise, hammustamise, juustest kiskumise jne. Üksteisele haiget tegemise initsiatiiv on rohkem siiski vanema õe käes ning tundub, et väikevend justkui järjest õpib temalt endalt erinevaid võimalusi omakorda õele endale haiget tegemiseks. Õe jaoks on tegelikult probleemne aeg olnud venna sünnist peale, mil ta üsna varakult venda lööma ja kiusama hakkas, kuigi oleme ka talle alalti üritanud ndividuaalset tähelepanu jagada. Kuid kõigest hoolimata võib ta päeva jooksul korduvalt ootamatult venda lüüa või lükata, millele mõnikord järgnevad sarnased vastused venna enda poolt. Proovides aktiivse kuulamise teel välja selgitada tema tundeid venna suhtes, tuli korra tema poolt välja, et venna võiks viia üldse kodust ära ning jätta vanvanemate hoida, aga ema ja isa peaks tema endaga koju jääma. Lastevaheline pidev kaklemine ning sellest tingitud pidev nutt ja kisa on meid kõiki väga väsitanud ning tekitanud ka meis vanemates omavahel palju pingeid ning väga raske on üldse enam jääda rahulikuks neis olukordades. Kuidas oleks üldse õige reageerida haiget tegemise olukorras? Oleme püüdnud reageerida vaid moel, et takistame haigetegemise jätkamist ning proovime rahulikult selgitada, et nii ei tohi ja miks; oleme ka viinud lapse kindlasse kohta kodus (nö nurka) seisma-istuma ning proovinud siis seal tema tasandile laskudes talle selgitada, miks ta sinna toodi ning et kui ta on rahunenud (viha üle läinud) ning aru saanud, et nii teha ei tohi ja läheb ütleb "palun vabandust", võib lahkuda; kuid aina enam on raske sellistes olukordades rahulikuks jääda nind reageerime juba kõrgendatud häälega ja pahandades, sest see kõik on kestnud juba väga pikka aega.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 11.09.2011 kell 23:54
Lapsed konkureerivad alati, püüdes oma vanemate tähelepanu. Hea, et olete püüdnud lastest vanemat kuulata ja saanud aru ka sellest, mis teda segab. Klassikaline lugu: suurem, kes pole ju veel kuigi suur, ei taha kuidagi leppida sellega, et ta ei ole enam üksi tähelepanu keskpunktis, vaid peab vanemate armastust, hoolivust ja tähelepanu jagama kellegi teisega. Lastele tundub tihti, kui majja ilmub beebi, et see on ajutine olukord, beebi tuleks "haiglasse tagasi viia" vms. Samas on piisav kontakt vanematega lapse arengu eeldus, nii et kui laps(ed) püüavad vanemate tähelepanu (tihti vanemate jaoks mitteaktsepteeritaval moel), siis nad lihtsalt seisavad oma arengulise vajaduse eest.
Kummalegi lapsele privaatset tähelepanu pakkudes annate lastele tähtsa sõnumi selle kohta, et ta on tähtis, et temast hoolitakse, tema eneseväärtustunne saab toitu. Tore, et olete seda teha üritanud, hea, kui suudate seda pidevalt fookuses hoida.
Lapsed ei tee midagi niisama, ikka on iga käitumise taga vajadused, mida hullem käitumine, seda suurem katmata vajadus. Kui meie täiskasvanuna tajume, et laps ületab meie pandud piiri (käitub meile vastuvõetamatult), siis see laps on enamasti lihtsalt hädas. Lapse igasugustesse käitumistesse on kergem rahulikult ja mõistvalt suhtuda, kui ise oleme rahulikud, mis tähendab, et eelkõige peavad meie inimlikud-isiksuslikud vajadused kaetud olema, see võimaldab meil olla kannatlikum ja rõõmsameelsem vanem.
Tihti reageerivad lapsed seetõttu üle, et nende emotsionaalsed vajadused on rahuldamata, ka kui lapsed tajuvad vanemate pinget ja rahulolematust, leiab see väljapääsu laste omavahelistest nääklemistes ja konfliktides. Vanemad omakorda võivad laste riidudele ülereageerida seetõttu, et "tass on tühi" - aina on olnud töö ja kodu, energia on otsas ja ei näe võimalustki enda laadimiseks. Ka paarisuhtepinged peegelduvad lastes. Kui tunnete, et aina raskem on rahulikuks jääda, on tingimata vaja tegeleda oma vajadustega. Kindlasti olete märganud, et kui teil on olnud aega ka iseenda ja teineteise jaoks mehega, siis tunduvad laste riiudki kuidagi kergemini ületatavad, aina laste, töö ja kodu oravarattas olles on aga pinge teinekord viimseni üles krutitud ja siis on karistused kerged tulema.
Ükski karistus ei võta ära lapse vajadust. Loomulikult peate näitama, kust läheb teie piir ja olema ses osas järjekindlad. Samas on ikka võimalik ka kohandada keskkonda nii, et tülisid oleks vähem, samuti saab püüda teha kokkuleppeid, mille sünni juures viibivad ka lapsed, st ka lapsed saavad oma lahendusi välja pakkuda.
Laste konfliktide puhul on tihti kiusatus asuda seda lahendama, parem viis on püüda neid pigem vahendada, st püüda olla kahe lapse vahel justkui tõlgiks, et nad teineteisest (teise tunnetest, vajadustest) paremini aru saaksid ja mõelda koos lastega, millised võiksid olla parimad lahendused ses olukorras, et kõik rahul oleksid. Vabanduse palumine saab sisulise tähenduse alles 7-8-aastaselt, väiksematele lastele jääb sellekohane lause pigem lauseks, mille tähendust nad õieti ei tea.
Kuna kirjutate, et see olukord on kestnud juba väga pikka aega, siis võiks ehk ka mõelda, kas pinget teie ja mehe suhetesse toob laste käitumine, või avaldub hoopis teie suhte pinge laste käitumises. Lapsed "hakkavad halvaks" tihti siis, kui märkavad, et vanemate kontakt hõreneb, ühine riidlemine lastega justkui ühendab paarigi.
Soovitan lugeda Jesper Juuli raamatuid, nt "Sinu piirid - minu piirid" ja "Ei ütlemise kunst" -väikesed õhukesed raamatud, ja palju kasutatavat infot sees.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!