Minu poeg on 4-aastane ja käib väikeses lasteaiarühmas, kus on nii 4- kui 5-aastased lapsed (umbes 12 last). Ta on seal üks väiksemaid. Üldiselt on ta väga seltsiv ja rõõmus laps, tahab teistega mängida ja üldiselt läheb tal seal hästi. Poega lasteaeda viies olen märganud, et rühmas on paar suuremat poissi, kes alati oma mängud minu poisi ümber seavad ja mitte eriti sõbralikult. Näiteks hakkavad kõik teda taga ajama, mängult tulistama, ütlevad, et ta on 0-aastane ja mingu minema. Minu poeg justkui ei saa aru, et teda nöögitakse ja tahab kaasa mängida, mina aga vaatan pealt ja ärritun. Peamiselt on raske hinnata, kust läheb piir mängu ja kiusamise vahel. Kas 5-6-aastastel poistel ongi mingi periood, kus tahetakse väiksemaid kiusata ja on loota, et see läheb ajaga üle? Samas teevad seda siiski ainult paar poissi rühmas, mitte kõik. Ühe poisi puhul olen sellist käitumist täheldanud juba pool aastat.
Ma ei tea, kas lihtsalt oodata, et minu poiss ka suuremaks kasvaks ja lasta tal ise hakkama saada või peaks kuidagi sekkuma ja kasvatajaga rääkima...
Teie laps on üldiselt rõõmus ja seltsiv ning lasteaias läheb tal hästi. Mures olete aga seetõttu, et teile tundub, et mõned suuremad poisid ei mängi temaga alati kõige sõbralikumalt. Olete küsimuse ees, kas sekkuda või lasta pojal ise hakkama saada.
Üldiselt võib öelda, et kui lapsel on probleem, siis ta näitab seda oma käitumisega kuidagi välja. Kui teie laps on endiselt rõõmus, siis tõenäoliselt ei ole see hetkel tema jaoks probleem. Võimalik, et teie näete ainult poiste hommikusi mänge ning päeval võivad nende rollid muutuda. Kui teie laps ei heitu selle peale, kui keegi vahel tema kohta midagi nö ebasõbralikku ütleb, siis on suur tõenäosus, et teda ei hakata kiusama. Lastele meeldib pigem kiusata neid, kes ägedalt reageerivad. Seega usun, et kui teie laps ei väljenda, et tal oleks probleem, siis arvan, et ei olegi vaja kuidagi sekkuda. Kasvatajaga võib siiski rääkida ja väljendada seda, mida märganud olete. Kasvataja saab siis rohkem jälgida ning vajadusel sobival viisil sekkuda.
Kuna teid nende poiste käitumine ärritab, siis soovitan vaadata olukorda ka teise nurga alt. Tihti teevad meile seoses oma lapsega haiget need seigad, mis on sarnased meie enda kogemustele lapsepõlves. Üks võimalus on vaadata neid suuremaid poisse ja küsida endalt, kas nad meenutavad teile kedagi oma lasteaia- või kooliajast. Võimalik, et mäletate ise selliste laste üleolevat kiusavat suhtumist ning ei kogenud, et keegi oleks teid kaitsnud. Kui leiate sellise seose, siis teadvustage endale, et teie laps on teistsugune ja need poisid on ka teised ning usaldage, et märkate, kui laps peaks tõeliselt sekkumist vajama.
Kui teie laps on kodus harjunud, et temast peetakse piisavalt lugu ning teda kuulatakse vajadusel ära, siis ta tuleb toime üksikute ebasõbralike käitumistega teiste poolt. Ja kui ta toime ei tule, siis ta väljendab teile mingil viisil oma muret. Teie kirjelduse järgi jääb mulle mulje, et laps tuleb hetkel toime nende poiste käitumisega. Kiusamisel ja mängimisel saab teha vahet, kui vaadata, kas mõlemad osapooled on rahul ja rõõmsad. Kiusamise puhul on ühe poole vajadused pidevalt rahuldamata ja ta muutub seetõttu tujutuks, kurvaks, hirmunuks või ka vihaseks. Hea, et märkate ja küsite! Julgustan teid usaldama, et probleemiks tuleb seda suhet pidada sel juhul, kui see on probleem otseselt teie poja jaoks. Seni, kui ta ise rõõmus on, õpib ta lihtsalt suhtlema erinevate inimestega ja see on oluline ettevalmistus eluks, kus võib samuti kohtuda nö ebasõbralikult käituvate inimestega. Hea, et teie pojal on seljatagune vanema näol, kes märkab ja on vajadusel valmis sekkuma. Laps vajab kahtlemata oma vanema toetust ning sama palju usaldust ning kuulamist.
