tere.elame maamajas ja ruumi piisavalt vähe et peax kuigi just olema kõik sõbralik õhkkond kuid kus sellega.kui koolist suuremad tulevad siis hakkab see trall pihta.kes kellele haiget tegi kes midagi teisele ei andnud jne.vahel on tunne et ei oskagi lapsi kasvatada.kodus puudub meil vägivald,pole ka alkoholi tarbimist.kuid kus tuleb vägivald?kui midagi ei meeldi siis tou kirja.see teeb murelikux.tahan et mu poistest sirguks ikka ontlikud noormehed.palun andke nõu.muidugi pere pasiivne pool on isa.tal tundub suht savi mida lapsed teevad.kui teda häirib siis lihtsalt käratab olge vait kuid probleemi ei süvene.proovin küll heaga läbi ajada kuid enam ei oska.pooled on juba pubeka staadiumis ja raske on laveerida eelkooliealiste ja pubekatega.kaunist kevadet soovides teile!
Kõigepealt tahan väljendada siirast heameelt ja lugupidamist, et olete kasvatamas kuute poega! See ei ole päris kindlasti igaühele jõukohane. Peredes, kus on pojad, on müratase reeglina alati kõrgem kui tütardega peredes. See on niimoodi juba looduse poolt programmeeritud – mehed on need, kes omavahel võistlevad, on füüsiliselt aktiivsemad, riskialtimad jne. Seda kõike tuleb poisikesest peast juba harjutama hakata. Lisaks on poisid/mehed verbaalse eneseväljendusoskuse poolest enamasti kehvemad, kuid tihti ka tundlikumad. See tähendab, et nad vajavad palju lähedust ja õrnust, kuid seda ei sobi/ei osata küsida/sõnades väljendada vaid togitakse, maadeldakse ja üritatakse igal muul moel olla nii vanematega kui vendadega füüsilises kontaktis. Lapsed ei oska veel arvesse võtta oma jõudu, teise valmisolekut ja muid tegureid, mis muudavad headest kavatsustest alguse saanud füüsilise kontakti pigem ebameeldivaks. Suur impulsiivsus ja raskused oma mõtete ja tunnete sõnadega väljendamisel viivad tihti ka selleni, et üksteisele pigem virutatakse. Selline kaitsereaktsioon on samuti looduse poolt programmeeritud. Siin on meie kui vanemate roll selgitada ja anda eeskuju kuidas muul moel konflikte lahendada. Väike pind soodustab samuti konflikte, sest igaüks vajab teatud hulgal isiklikku ruumi, kohta, kus vajadusel olla üksi. Kui see ei ole võimalik, siis ärrituvad ka täiskasvanud tühiste asjade peale ning muutuvad agressiivseks (enamasti küll sõnadega).
Kõigest eelnevast tulenevalt saab mõelda sellele, millest oleks abi tralli vähendamiseks ja laste omavaheliste suhete paremaks muutmiseks. Saan aru, et teid väsitab pidev kohtuniku roll: ikka tuleb üks või teine kaebama teiste peale. Sellistes olukordades soovitan võtta pigem vahendaja rolli. See eeldab mõlema asjaosalise mõistmist ja tema tunnete ning vajaduste peegeldamist. N: Sul on vaja venna käest liimi, et oma töö ära lõpetada ja sinule ei meeldi, et vend kasutab sinu liimi, sest sul hakkab see otsa saama. See vähendab mõlema pingeid ning nad on valmis mõtlema, kas olukorrale oleks ka teistsuguseid lahendusi.
Kui maja on väike ja osad probleemid tulenevad sellest, siis võite koos poistega pidada ajurünnakut teemal, kuidas igaüks saaks vähemalt mingil ajal päevast rahulikult teha seda, mida tal vaja on. Näiteks võib ju kokku leppida, et koolipoisid õpivad siis, kui väiksemad on lasteaias. Kõigepealt tuleb välja selgitada, millest keegi puudust tunneb/mida vajab. Seda on hea teha üks ühele vestlustes. Iga laps vajab nädalas mingitki hetke, et olla teiega kahekesi (tehes näiteks koos mingit majapidamistööd ja omavahel rääkides). Igal lapsel on vaja vanema siirast tähelepanu, on vaja olla kuuldud ja mõistetud. Oma aega kuue lapse, kodu ja abikaasa vahel jagada (nõnda, et midagi jääks ka enda jaoks) on paras kunsttükk. See aitab aga oluliselt kaasa olukorra leevendamisele, sest kui laps tunneb, et ta on oluline ja mõistetud, väheneb ka tema vajadus endale kärarikkalt tähelepanu tõmmata või teisi halvas valguses näidata.
Soovin teile kindlasti jõudu ja energiat, et saaksite edaspidigi heaga olukordi lahendada (vastasel juhul annate lastele lihtsalt ette negatiivse mustri, kuidas probleemide korral toimida). Oluline on oma tõekspidamistest siiralt ja konkreetselt rääkida ning ise nende järgi ka elada. Kui teile miski ei meeldi, siis väljendage seda mina-keeles, selle asemel, et poistele hinnanguid anda ja neid süüdistada (mis tihtilugu tahtmatult juhtub). N: „Mul hakkab sellest mürast juba pea valutama, ma tahan, et te oleksite vaiksemalt“ selle asemel, et öelda „Te nagu nimme karjute ja jooksete selleks, et mind närvi ajada“. Kui te olete sõlminud kokkuleppeid, siis nõudke ka nendest kinnipidamist, küsige poistelt abi ja rõhutage nende mehelikku rolli. Poisikeseeas on lapsed tihti pidurdamatud ja neil on raske end 100% kontrollida, kuid kõik see, mida te räägite ja kuidas ise ette näitate, jääb neile meelde ning avaldub hiljem. Soovin teile südamest jõudu!
