Minu 3a poeg on vägivaldne teiste laste suhtes.Ta näpistab,lööb,tõukab.
Eriti kannatab tema 2a õde,kelle kallal ta on päevast päeva.Kui pojaga rääkida siis ta lihtsalt röögib vastu,kui karistada siis muutub närviliseks ja lausa kisendab vastu.Ma ei oska enam midagi teha,sest ta ei kuula enam absoluutselt sõna.Keegi ei taha temaga enam mängida ega ka hoida sest ta käitumine on vastuvõetamatu.Ta lihtsalt ajab närvid krussi.Mul on pojast kahju sest ma tõesti ei oska enam midagi peale hakata.Muidu on ta väga arukas poiss aga jah see vägivaldsus.Ja muidugi õpib kogu seda vägivalda ka tema 2a õde kes ka on hakanud teiste laste peal vägivalda kasutama.Mida soovitate????
Lapse näpistamise ja löömise all on ikka peidus mõni muresõnum, aga kuna ta ei oska sellest rääkida (ja tihti ei saa isegi aru, mis temaga toimub, ta lihtsalt tunneb ennast väga halvasti), siis väljendab ta end seesuguse käitumise kaudu, kuna ta muud teha ei oska. Oleks ju ka liialdus oodata, et poiss löömise asemel ütleks: mulle ei meeldi, et õde sinu süles on, ma tahan seal ise olla.
Seega saate oma näpistajast väikest löömameest kõige paremini aidata, kui püüate aru saada, mis lapsega toimub. Oma käitumisega annab ta edasi mingit sõnumit, lapsed ei tee midagi niisama. Seda peidusolevat sõnumit ongi vaja uurida, kui sellest aru saate, saate ka last aidata. Püüdke teda kuulata ja mõista, nii ehk jõuate põhjuseni, mis lapsele tegelikult muret-valu teeb ja vajadusteni, mis on millegi tõttu tähelepanu alt välja jäänud, kuid vajab hädasti katmist.
Lapse agressiivne käitumine on ikka seotud vihatunnetega. Viha on n-ö teisene tunne, see tekib pärast mingit muud tunnet. Tasub uurida, millised tunded on lapse vihatunnete all. On seal väsimus? Üksindus? Kurbus? Pettumus? Pahameel? Armukadedus?
Et saaksite paremini aru, mis lapses toimub, peaksite kõigepealt jälgima, mis on need olukorrad, mille järel poiss näpistab, lööb ja tõukab. Samuti peaksite püüdma neid tundeid, mida lapses märkate, talle tagasi peegeldama. (See võib tunduda paras ristsõnamõistatus, aga proovimine tasub ära.) Nii saab ka laps pikapeale aru, et pahadel tunnetel tema sees on nimed ja pikapeale õpivad lapsed löömise asemel ütlema, mis neile antud olukorras ei meeldi.
Väikesel lapsel on raske oma tundeid mõista, seetõttu on abistavad vanema peegeldused: sulle ei meeldinud, et...; sa said pahaseks, kuna ta...; sa solvusid, et ma.... jne. Kui laps tunneb, et te teda mõistate, on tal kergem rahuneda, ja kui laps on rahunenud, saate lapse kuulamise käigus teada, mis temaga tegelikult toimub ja öelda talle, mida teie sellest arvate või mis lahendust olukorras näete.
Kindlasti tuleb lapsele panna piire, et ta tajuks, et igal tema teol on tagajärjed, et iga tema käitumine mõjutab kedagi teataval moel. Löövale lapsele tuleb kindlasti öelda ühemõtteline sõnum: kui sa mind (väikest õde) lööd, saan ma (ta) haiget. Võib ka võtta lapse käest kinni ja lausuda: ei! ei tohi lüüa! Igal juhul peaks sõnum olema kooskõlaline, st et teie öeldu, kehakeel ja hääletoon räägivad sama juttu. Vahel panevad emad lastele piire õrna hääletooniga – see ei toimi, sest laps jääb sel juhul uskuma tooni, mitte sõnu.
Laps ei pruugi aru saada, mida ta valesti tegi, seetõttu on selgitused tema käitumise mõju kohta kindlasti vajalikud. Laps, kelle tähelepanuvajadus on rahuldamata, võib hakata riidlemist pälvinud tegevust just meelega kordama, sest tal tekib seos: alati kui seda teen, pälvin ma tähelepanu. Riidelmisest pole abi. Et poeg pärast teie riidlemist veelgi enam nutab, räägib sellest, et poiss on suures hädas. Ta teeb midagi (nt lööb), et anda edasi oma sõnum. Teie ei saa sõnumist aru, hakkate riidlema. Poisi veelgi suurema nutu tõlge võiks olla: ma ju püüdsin sulle öelda, mis mul puudu on, ja sa ei saanud minust aru. Kuidas sa siis ei saa minust aru, ma ei oska seda muud moodi öelda, aga mul on nii vaja, et sa mind mõistaksid! Lapse mõtteid ja tundeid peegeldav aktiivne kuulamine on selles olukorras üks efektiivsemaid abistajaid.
