Olen vahel oma poja pärast mures - ta on tohutult lõbus ja aktiivne ning sageli temperamentne. Tihti väljendub see selles, et mängutuppa vm seltskonda sattudes kisub ta teistelt asju ära, kipub lööma. Lööb ka mind ja isa, kui keelame milleski või võtame ära mingi ohtliku asja vms. Vihastab kergesti ja virutab kasvõi nuia vms kättejuhtuva asjaga..olen sinikaid täis! Oleme seletanud, et ei tohi lüüa - ta juba saab ise ka aru, et ei tohi ja alati peale löömist teeb pai peale ja kallistab-musitab - aga kuidas talle selguitada, et haiget teha üldse ei tohi? viimati näiteks astus mu sõbranna tütrele saapaga käe peael, kusjuures oli näha, et mitte naljapärast, vaid vihaga - hoidsin tüdrukut süles ja kallistasin, ta vist muutus armukadedaks. huvitav on see, et esimest korda muutus ta agressiivseks peale seda, kui mängunurgas temast 3 aastat vanem tüdruk ta mänguautolt maha tõukas - need kõrged müntidega töötavad autod, huvitav kas ta võis selle sealt malliks võtta? kardan juba, et ei saagi last lasteaeda panna, sest ta tundub nii egoistlik - kui kohe ei saa mis tahab, lööb ja kui ikka ei saa, viskab põrandale ja taob pead vastu seina. mingi a aeg proovisin nii, et lõin teda vastu, aga siis ta lõi ise ka uuesti - loobusin sellest, sest kuidas talle selgeks teha, et ei tohi lüüa, kui teda ise löön? sõbranna soovitab just, et pane sõime ,s iis õpib teistega arvestama, aga mina kardan, ets eal võimendub agressivsus veelgi.
Tere! Nõustun Lasteaiakasvatajaga. Tõesti sellises vanuses laps väljendab oma emotsioone läbi tegevuse. Kui ta on rõõmus siis ta kallistab ja kui ta on pahane siis ta lööb. Ta lihtsalt ei oska ennast veel teisiti väljendada. Võib-olla sai ta tõesti ka kinnitust selle suurema lapse käitumisest, et tõukamine viis eesmärgile. Mida sellises olukorras teha? Saame katkestada lapse tegevuse ja püüda jääda rahulikuks. Võtta rusikas pihku, tõsta laps eemale, laps saab selge signaali, et tema tegevus ei ole aktsepteeritav. Oluline on ka sõnadega selgitada, kui sa emmet lööd, siis saan väga haiget ja olen kurb. Kindlasti väike laps ei pruugi sellest sõnumist esimesel korral aru saada ja seda tuleb mitmeid kordi veel talle korrata! Laps tajub meie kehakeelt ja sõnade tähendust. Karistamine kindlasti ei ole siinkohal lahendus. Kuidas muidu laps õpib, et ta ei tohi nii käituda, kui me seda ise teeme?! Kui emme lööb, järelikult nii ju võib!
Teie laps on alles nii väike, et ta õpib teistega arvestama. Selleks läheb aega, kuni ta oskab koos teistega mängida, mänguasju jagada ja ka sellest, mida teised tunda võivad. Teise eluaastal jõuab laps oma arengus sinna maale, kus tema mina hakkab esile tulema nn jonniiga. Laps on tujukam ning tahab rohkem tähelepanu. See on üks loomulik osa lapse arengust! Püüdke jääda rahulikuks ja oma sõnumites endale kindlaks. Varuge aega ja kannatust!
