Tere. Täna käisime jalutamas ühe emaga, kelle laps on 1 a 3 kuud vana, tüdruk. Minu tüdruk on 1 a 11 kuud. See teine tüdruk on minu lapsele alati meeldinud, ta on teda katsuda tahtnud, pai käele, põske katsunud jne. Nüüd, kus teine kõnnib,siis tahtis väga teisega koos jalutada. Alguses õnnestus käest kinni, aga siis väike tahtis ära ja minu laps hoidis aina kõvemini käest, nii et teisel oli käsi krussis ja nuttis. Natuke nuttis, aga samas oli edasi. Ma ei saanud aru, miks minu laps küll nii tegi. ISe oli ta õnnetu, et tita ei käi käest kinni.
Teine asi oli selline, et kui olime kõik koos murul, siis minu laps läks teist kallistama. Aga ta tegi seda nagu kramplikult ja suure jõuga. Ise oli imelikku nägu, suu lahti ja hambad irevil. Ei hammustanud, aga väga imelik tundus see. Hetke mõtlesin,et nüüd hammustab. Pigem oli see selline meeleheitlik kallistus, aga miks????? Pisem muidugi nuttis. PIsemal tore ema, kes ei pahandanud, vaid sõbralikult aitasime neid. Minu laps hakkas nutma, kui me ehmusime ja lapsi lahutada püüdsime, hakkas nutma, ilmselt selle pärast, et ei saanud kalli teha. Ma tegelikult ehmusin väga - ta tundus nii hirmus niimoodi ja mis küll tema sees võib olla, et see niimoodi välja paistis???
Kallis, ema! Olete ilmselt väga hooliv ja tähelepanelik ning jälgite lapse iga liigutust ja näoilmet. See on tore, kuid võib tuua kaasa probleeme. Kui jälgiksite sama tähelepanelikult kedagi täiskasvanutest, siis võiks esitada samu küsimusi. Tegelikult me ei tea, miks inimese näoilme on just selline nagu ta on. Igal inimesel liiguvad näolihased erinevate pingutuste ajal isemoodi. Kirjutate, et laps kallistas justkui kramplikult. See võiski olla suur ärevus - kallistada kedagi, kes niiväga meeldib. Kui teie teete midagi, mis on seotud suurte tunnetega, siis ka olete erutatud- meenutage esimest kallistust, suudlust armsamaga. Täiskasvanu siiski oskab juba oma lihaste tööd koordineerida ja ei kallista kedagi pooloimetuks. Laps aga paneb oma suure tunde kehasse ja nii võibki väiksema käsi saada liiga suure pigistuse. Need kõik on kogemused, mis aitavad lapsel edaspidi hakkama saada. Aidake teda sellega, et kui kallistate, siis tehke seda kord kõvemini ( muidugi mitte liiga tugevalt) ja öelge, et see on kõva kallistus, siis jälle õrnalt ja kommenteerige. Rääkige lapsele, et tita on nii väikene, et saab haiget, kui kõvasti käest pigistada. Mängige tugeva ja nõrga käesthoidmise mängu. Siis saab laps tunnetada oma lihaseid ja mõista oma tegude mõju. See kõik võib võtta aega, sest laps on alles väikene. Igal juhul aitate last rohkem, kui näitate, millist käitumist ootate ja kuidas seda saada. Püüdke võtta lapse käitumist kui loomulikku maailmaga tutvumist, ükskõik kui imelik see ka ei tunduks. Nii säilitate oma meelerahu ja närvisüsteemi. Ja kui midagi ikka väga häirib, siis loomulikult kirjutage jälle ja küsige. Soovin teile mõnusat maailmaavastamist koos lapsega!
