olen mures, hädas ja kohati ka hulluks minemas oma kahe poisiga (kohe kolmeseks saav ja 4,5-ne).
Et meil käib kodus pidev kräu - s.t vingumine, jonnimine, karjumine, teineteise kiusamine, kaklemine, vanemate ütluste ignoreerimine jne. Mõlemad käivad lasteaias ja tundub, et see väga väsitab neid, kuna lasteaiast tulles on kohe meeletu lärm kodus lahti, küll vahepealsete rahunemistega, mil nad koos v ka erladi kenasti mängitud saavad, aga mis-iganes pisiasi võib olukorra jälle rööpast välja viia. Pesema- ja magamaminek loomulikult sealhulgas. Kusjuures magamajäämine on väga närvesööv ja aeganõudev protsess, õhtujutu kuulavad enam-vähem ilusti ära, kuid pärast läheb ikka trall lahti - kes lärmab, kes viskleb v ronib voodist minema v hakkab hüppama ja nii võib see kesta 2 h (mõnikord ka kauem) ja asi pole parem, kui lükatagi magamaminekut edasi, sest siis keeravad nad end möllates liiga üles, pealegi kipuvad üksteisele kallale minema, eriti väiksem suuremale. Lihtsalt väga väsitav ja raske on sellist kisa ja jagelemist päevast-päeva taluda, seda enam, et õhtuti olen ise ka väsinud, ega suuda enam olukorraga toime tulla. Eile õhtul lahendasime lõpuks magamapaneku-probleemi selliselt, et 1 laps ühes ja teine teises toas, siis vanem poiss küll veidi tegi trianglit, kuid ikka palju valutumalt ja kiiremini käis see protsess
Lisaks on ka hommikune kräu (suurema poisi poolt eriti) lasteaeda minekuga ja väiksema poisi puhul suur mure agressiivsusega, millega on väga hädas ka lasteaia kasvatajad, kuna teised lapsed pidevalt nutavad meie poisi käes Suuremal poisil on mure ka sõprade puudumise pärast - vähemalt ta ise kurdab, et keegi tema sõber pole (selgituseks, et löömamees ta pole nagu väikevend) - ta saab paremini suheldud 1 lapsega korraga, suuremas rühmas aga ei oska.
Saan aru, et neil on pinged, millega nad ise hakkama ei saa ja muul moel väljendada ei oska. Mina aga ei tea, kuis täpselt jälile jõuda, mis neid vaevab ja kuidas lahendada neid kriisiolukordi, kui laps lihtsalt ei kuula v karjub iga asja peale nagu rattal, lisaks võib vihahoos asju loopida. Ohh, küsimused ongi, et kuidas käimasoleva lapse raevuhooga toime tulla ilma ise närvi minemata, s.t siis ka endaga toime tulla ning millised oleksid võimalused taoliste olukordade ja laste üleväsimuse vältimiseks - kas võib olla võimalik, et nende närvisüsteem on liiga nõrk või tundlik ja nad ei sobigi lasteaias käima? V on pigem asi vanemate oskamatuses probleemidega toime tulla ehk on eelkõige meil endil vaja õppida konfliktsituatsioonide lahendamist ja seejärel seda enda eeskujul lastele edasi anda?
Tuli pikk ja hädaldav jutt, aga kusagilt peab ju alustama, kui tundub, et asi "normaalne pole"...
Tere,
usun, et selline olukord on suuremal või vähemal määral tuttav kõigile kahe väikese lapsega perele. Argiõhtud, kui päevased pinged ja väsimus on suured nii teil kui lastel, ei olegi parim aeg probleemi lahendamisega tegelemiseks. Siis tuleb vaid olukorraga (tagajärgedega) nö. toime tulla. Alustaksin pigem sellest, et kuidas selliseid olukordi vältida/ennetada.
Teil on mitmeid oletusi selle kohta, millest kõik see kräu võib olla tingitud. Neid oletusi tasub kontrollida ja asjaosalistega arutada. Selleks soovitan leida aega kummagi lapsega eraldi. Päris sellist aega, kus te olete täiesti lapse päralt, teete koos seda, mis talle meeldib ning leiate aega ka omavahel rääkimiseks. Oluline on, et keegi teie kahekesiolekut ei segaks. Sellise aja regulaarne leidmine/võtmine võib juba iseenesest olukorda leevendada, sest tihti annavad lapsed oma "halva" käitumisega märku sellest, et nad soovivad rohkem vanema tähelepanu. Noorema poja puhul on mureks ennekõike agressiivsus nii venna kui ka lasteaiakaaslaste suhtes. Ta on sellises vanuses, kus ta tundub endale juba väga suur ning kõigega hakkamasaav; teised aga enamasti nii ei arva - titat mängu ei võeta või arvatakse, et sina sellega niikuinii toime ei tule - kõik see võib põhjustada väikemehes viha ning pettumust. Tema oskus ennast väljendada on aga veel piiratud ning käiku lähevadki hambad ja rusikad. Sellises olukorras on suureks abiks tema tunnete sõnaline peegeldamine (see ärritab sind praegu?, sa tahad ka hetkel just selle autoga mängida?, sulle tundub see ebaõiglane?, sulle tundub, et ma olen sinu suhtes ülekohtune?). Küsimärgid nende peegelduste taga on väga tähtsad, sest sellega ei tohi last paika panna vaid pigem kombata, kas see tõesti nii on. Lapsel on võimalus nõustuda (ning tema pinge hakkab vähehaaval vähenema) või mitte - sellisel juhul ta reeglina ütleb, milles siis hoopis asi on. Kui laps on läbi selliste peegelduste, mis kannavad sõnumit, et sa oled OK ja sinu tunded on OK, pisut rahunenud, on õige aeg küsida, et kuidas seda olukorda lahendada? Mis sina arvad? Nüüd temaga eraldi aega võttes tasub sellistest olukordadest üldisemalt rääkida. Hea on alustada neutraalse olukorra kirjelduse (nt. kui te vennaga kaklema lähete/ kui meie magamaminek võtab 2 tundi aega) ja oma tunnete (olen õnnetu, pettunud, meeleheitel jne.) väljendamisega. Oluline on lapsele välja tuua ka seda, kuidas tema selline käitumine teile otseselt mõjub (nt. ma ei saa puhata ja olen järgmisel päeval väga väsinud). Ülejäänud aja võibki pühendada lapse kuulamisele - mida tema arvab, tunneb, mis talle meeldib/ei meeldi. Kui võimalik, siis kokkuleppeid teha, mis mõlema poole vajadusi arvestaksid. Luba lapsel lahendusi pakkuda ning suhtu neisse tõsiselt. Kolmene võib olla veel pisut väike, et ise lahendusi pakkuda (individuaalsed erinevused on siin väga suured!), sellisel juhul võib seda teha ise, kuid hoolikalt uurida, kuidas laps neisse suhtub ja mida tahaks teisiti teha.
Suuremal pojal on ilmselt teistsugused mured - ehk vajab tema juurde enesekindlust ning sotsiaalsete oskuste arendamist. Lastevaheline sõprus selles vanuses on üsna heitlik ning sõltub palju juhuslikest asjaoludest. Teda saab samuti aidata ühise aja leidmisega, tema murede kuulamisega ning olukordade ühise läbiarutamisega. Hea kui laps kogeb, et asjale võib vaadata mitme erineva nurga alt. Ohtlik on aga hakata lapsele nõu andma (mine ja tee nii...), pigem suunata teda ennast mõtlema, mida ta saaks teistmoodi teha. Või tuua näiteid oma kogemusest, mida ise või mida teised on sarnastes olukordades teinud.
Lisaks tasub igapäevaselt tähelepanu pöörata sellele, mis on hästi. Tunnustage oma lapsi ka väikeste asjade eest. Kui tähelepanu jagub vaid negatiivsetele olukordadele, siis need omakorda sagenevad. Näiteks hetkedel kui lapsed omavahel kenasti mängivad, siis andke neile teada kui hea meel teil selle üle on ja mida see teie jaoks tähendab.
Kõik see hakkab mõju avaldama ajapikku ning endiselt tuleb ilmselt toime tulla õhtuste emotsioonipursetega. Siinkohal julgen tõsiselt soovitada perekooli kursust - paljud osalejad on abi saanud just läbi suurema selguse tekkimise iseendas, mis aitab omakorda rahulikum olla ning annab juurde kindlust igapäevaste probleemidega toimetulekuks. Neid oskuseid, mida seal õpetatakse, saab rakendada mitte ainult lastega, vaid ka abikaasa ning teiste täiskasvanutega. Areneme ise ja anname lastele ette positiivsema mudeli. Abiks on muidugi ka Th. Gordoni raamat "Tark lapsevanem".
Kannatlikku meelt ja pealehakkamist - tulemused saavad olema väga tasuvad!
Suuremal poisil on mure ka sõprade puudumise pärast - vähemalt ta ise kurdab, et keegi tema sõber pole (selgituseks, et löömamees ta pole nagu väikevend) - ta saab paremini suheldud 1 lapsega korraga, suuremas rühmas aga ei oska.