Meil kasvab peres 2aasta pea 10kuune poiss ja 2kuune tütar.Poeg nagu alguses leppis ikka õega või ei tulnud talle kohe meeldegi et tal nüüd õde aga paar kuud on möödas ja kui ma tahan pisikese diivanile panna siis on vaja just poisil sinna istuda või pikutada.Ok.panen siis tüdruku teise koha peale.
Ta on hakanud jonnima,jah jonnima.Tahab õhtul üheksa ajal õue ja jonnib õue-õue-õue...jne.
Siis tahab tuttu-tuttu-tuttu...jne süüa-süüa-süüa....jne ja veel palju asjau mida ta tahtma hakkab.Olen tähele pannud et kui temaga ainult tegeletakse kasvõi üks meist(emme või issi)on ta rahul.Ei jonni.Suuname ikka teda mängima oma asjadega milledega ta mängis ennem õe sündi nüüd aga on need asjad nagu nurka jäänud ja ei puutu üldse oma mänguasju.Kinkisime talle liumäe.oli sellest väga vaimustuses aga ka sellel ta üksi ei mängi.Ei tunne et pööraksime talle vähem tähelepanu.Kui issi kodus siis ikka ta rohkem issiga õues,tütar on vähe nõudlik ja rahulik.Mis tõttu olen ka saanud piisavalt pojaga tegeleda.Aga tunnen ikkagi et midagi on puudu.Kas on mingeid häid mänge mida pea kolme aastasega mängida?Samas arendavaid ja lõbusaid.Ikka mõtlen sellele et kui suvi tuleb siis saab ta rohkem õues mütata.Siin ei ole ka tal kellegiga mängida.Kõik lapsed käivad lasteaias,tema on kodune.Äkki tunneb ta ennast üksi?
Armkadedus ja tähelepanu vajadus üsna loomulikud nähtused. Hea, kui laps annab märku, mida vajab, seeläbi saab seda ka mõista ja pakkuda. Peaaegu kolmene laps on juba suur, et ennast teenindada, kui liialt väike, et emast eemalduda. Vahel hakkavad ju suuremad lapsed titemalt ka käituma, peaasi, et ema teda märkaks ja temaga tegeleks. Halvustamine ja etteheited ei aita, pigem suureneb trots ja tõrjutuse tunne. Kui praegu on suurenenud vajadus lihtsalt koos olla, lähedal olla, siis võimaluse korral seda pakkuda. Kui väikemees kogeb turvalisust, hakkab järjest enam ka iseseisvuma. Kui aga lähedusvajadus jääb rahuldamata, pärsib see arengut, põhjustab vahel klammerdumist, muul moel ebakindlust või protestiilminguid.
Ka teie kogemus näitab, et uus mänguasi või mängima suunamine ei anna tulemust. Sest praegu on suurem soov koosolemise järele ning seda võib pakkuda väga erineval moel. Uue suure venna roll, olla tähtis ja saada tunnustust, sellega on paljudel häid kogemusi, seda enam kui näha, et see pakub suuremale rõõmu. Kui aga kohustusi palju saab (enamasti kui vanusevahe suurem) ja vanem laps juba lapsehoidjaks muutub, siis võib ka vastupidise efekti anda. Kindlasti tasub ikka ja jälle meenutada tunnustamise tähtsust, selle mõju lapse enesetundele ja motiveeritusele. Oluline on anda tagasisidet suurema lase hea tahte avaldustele, õnnestumisele, piisab lihtsast ja siirast rõõmu väljendamisest ja tema märkamisest.
Koosolemisi võiks pakkuda suuremale lapsele erineval viisil: ema ja isaga kummagagi kahekesi, samuti kolmekesi ja loomulikult neljakesi ka. Kõik mõjuvad omamoodi ja on vajalikud kõikidele pereliikmele. Sageli tekib probleem just sellest, et vanem laps näeb ema ja tita vahel toimuvat, see on väga tihe ja lähedane kontakt, millest tunneb end justkui üleliigsena, millestki olulisest ilmajäetuna (kui tema oli tita, seda ta ei mäleta ju) ning armukadedus kerge tulema. Kõik see on loomulik ja vanemad saavad seda vaid mõista ja kergendada.
Lisan veel ühe kommentaari - vitsaga lapse hirmutamine ja selle kasutamine on täiesti lubamatu!! Austust ei kujundata füüsilise valu kaudu. Vaid hirm on see, mis siis hoiab ära mõne lapse käitumise, mis hiljem väljendub tema enda agressiivsuses, sh ka sõnaliselt (sõim on verbaalne agressioon) ja enesehinnangu kahjustuses, samuti ei pruugi kujuneda empaatiatunnet jne.
Soovin jätkuvat hoolimist ja rõõmu kõikidele!
