Kaks poissi, 6 ja 9 kaklevad ja nääklevad pidevalt. Suuremal on harjumuseks igal võimalikul juhul kaebama tulla, väiksemal suurema kallal närida. Suuremaga on võimalik mõistlikult rääkida, ta kuulab ja püüab konflikti vältida (enamasti), väiksemaga tunnene, et suuda isegi kontakti saavutada. Kui temaga rääkida püüan, vilavad silmad ringi ja otsivad muud tegevust. Vahel teeb hoopis millestki muust juttu.
Vahel tundub, et ta on nagu paha vaim suuremal kannul, nöögib, võtab asju ära ja teeb nägusid-hääli. Ühesõnaga, provotseerib nii kuidas jaksab. Kui suurem enam ei talu, siis äigab. Siis on väiksemal kisa taevani, aga ainult paariks sekundiks, siis jälle itsitab ja jätkab norimist. Nii võib jätkuda mitmeid kordi. Iga korraga läheb kisa valjemaks. Võiks klaarimise neile endile jätta, kui väiksem ei kisaks nii kohutavalt. Selline kräu ajab karvad püsti.
Samas, tihti ei tee suurem väiksemast lihtsalt välja. Sageli, kui väiksem tahab midagi suuremale näidata, hüüab korduvalt tema nime, aga too ei tee välja enne, kui ise teda kõrgendatud häälega hüüan. Suurem kipub ka liiga palju kamandama ja tahab mängu juhtida nii nagu talle meeldib. Väiksemal on vähe sõnaõigust.
Olen nendega rääkinud ja kirjeldanud, mis ma tunnen, kui nad nääklevad ja kisavad. Siis nad justkui saaks aru ja mõnda aega on päris rahulik. Vahel mängivad nad väga kenasti ja arvestavad üksteisega.
Üldiselt olen märganud, et suurem hoolib rohkem. Aitab tihti venda ja teeb tema eest mõne asja ära. Ka siis, kui on kaklus mõne asja jagamise pärast ja olen lubanud asja ära võtta, kui kokkuleppele ei jõuta, annab tema enne järele. Väiksemal oleks nagu ükskõik.
Lõppude lõpuks halvendavad nende omavahelised kaklused ka suhteid abikaasaga. Oleme närvilised ja vihased. Kuna väiksem karjub, ruttab abikaasa tavaliselt suuremat karistama. Viimane on aga väga arenenub õiglustundega ja talub karistamist väga halvasti. Mina jälle tahaks teda kaitsta. Tean, et laste ees ei tohiks vaielda, aga ka mina ei suuda ülekohut taluda.
Peaks ehk lisama, et peres on ka aastane laps, keda mõlemad vennad väga armastavad ning kelle tähelepanu pärast mõlemad konkureerivad. Kuid kui vanem poiss suudab õekesega kenasti mängida, hoiab ja kantseldab teda, siis väiksem poiss pigem kipub teda kräunutama. Ja häälematerjali jätkub muidugi ka kõige pisemal.
Kuidas küll saada poisid üksteisega arvestama ja normaalselt suhtlema ja kuidas saada kontakti väiksemaga?
Olete püüdnud lahendada lastevahelisi tülisid ja näete vaatamata püüdlustele, et nääklused ja tülid ei lõpe. Võib kõlada kummastavalt, kuid konflikti tekitamine ja alalhoidmine on üks inimlikke suhtlemisviise. (Kindlasti olete märganud, et on täiskasvanuid, kes on alatasa kõigiga riius see ongi nende põhiline suhtlusviis.) Küsimus teile kõlab nii: miks on teie pojad valinud suhtlemiseks just selle viisi, mitte aga näiteks koostöö, mis laste puhul tähendab teineteise toetamist, asjade jagamist ja ühiseid ettevõtmisi.
Võiksite ka mõelda, kust on pärit laste viis erimeelsusi lahendada. Lapsed võtavad käitumismudelid reeglina üle lähiümbrusest. Kuidas tavatsete erimeelsusi lahendada te ise ja teie abikaasa? Kuidas lahendatakse tülisid koolis-klassis, kus vanem poiss õpib? Kust on pärit mall äiata, kui enam muud üle ei jää?
Mõtlemiskoht on seegi, kui tundlik te ise olete konfliktide ja n-ö valjema hääle suhtes. Kirjutate ju sedagi, et vahel lapsed mängivad väga kenasti, te märkate, kuidas nad üksteisest hoolivad jms. Võib ju ka olla, et olete tülide osas liialt tundlik, mis omakorda võib olla seotud nii praeguse lähisuhte seisuga, lapsepõlvemõjudega... paljuga veel.
Kui rahumeelseks hindate oma paarisuhet? Lapsed on väga tundlikud, vanemate suhteprobleemid, isegi kui neist ei räägita, on neile siiski aimatavad ja nende turvalist kasvamist segavad. Lastele on vaja, et vanemad oleksid koos, et nad suhtleksid omavahel. Seetõttu võib laste ülemäärane tülitsemine olla ka märk pingest abikaasade vahel, omanäoline viis sundida vanemaid omavahel kontakti võtma.
Kirjutate ka hajuvast kontaktist enda ja keskmise lapse vahel. Kontakt vajab keskendumist, aega, tõelist soovi. Näidake lapsele, et olete tema jaoks olemas, andke märku sellest, kui tähtis on see side teile endale, võtke aega kohalolekuks ja kuulamiseks. Jälgige ka ennast kui kontaktivalmis, kui kättesaadav ise lastele olete?
Nimetasin mõnesid mõtteotsi, endale sobivatest saate kinni hakata ja edasi mõelda.
Teie praktiline küsimus puudutab konfliktilahendust.
Kõige olulisem teadmine on see, et kui konflikt on üleval, ei ole seda võimalik enne lahendada, kui emotsioonid on maha võetud. Kui üleval on palju vihaga seotud tundeid, ei saa konfliktilahendusest enamasti asja, sest ses olukorras kipume kasutama jõudu. Konflikti konstruktiivselt, kõiki osapooli arvestades lahendada tahtes tuleb aga igasugune jõu kasutamine, ähvardamine ja ultimaatumite esitamine välistada. Vägisi ei saa midagi, jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu. See, et seda avalikult ei näidata, ei tähenda seda, et seda pole. See on lihtsalt varjatud ja ühtlasi järgmise konflikti seeme.
Alles siis, kui kumbki pool on rahunenud, saab selgitada tegeliku vastuolu. Lastevahelise tüli lahendamiseks on tihti vaja täiskasvanu, ema või isa abi. Tähtis on meeles pidada, et vanema ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli (sina mine nurka ja sina anna venna auto tagasi jms), vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb kahe vaenutseja vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Tihti jääb sobiva lahenduse leidmine selle taha, et ei jõuta välja tegelike vajadusteni, sest ei mallata üksteist kuulata, ja isegi kui kuulatakse, on raske kuuldut aktsepteerida ja mõista.
Vastastikkused süüdistused, hinnangute andmine ja tõlgendamine ei vii reeglina tüli lahendamiseni, isegi kui pealispindselt paistab, et mõneks ajaks on rahu majas. Seesugune ajutiste lahendustega tegelemine viibki olukorrani, et riid tõuseb ikka ja jälle, sest pole jõutud tegeliku põhjuseni. Oleme tihti kannatamatud konfliktist ülesaamisel, tahame seda iga hinna eest kiiresti lahendada, ja kui leiame mingi kompromissi, oleme kohe valmis kokku leppima, sest kardame detailidesse laskudes uuesti tülli minna.
Konflikti lahendama asudes on tähtis valida selleks õige moment: kõigil peab olema aega ja tahtmist probleemi süveneda, eelkõige on vaja üksteist kuulata. Enda vajaduse eest seismine peab käima käsikäes teise vajaduse aktsepteerimisega. Just ses osas on vanema toetus ja tõlketöö tülitsevate lastele hädavajalik.
Lapsevanema kui vahendaja põhilised ülesanded tülides on niisiis eelkõige langetada emotsionaalset temperatuuri ja jõuda teineteise süüdistamiselt oma vajaduste väljendamiseni. Vanem saab ka hoida osapooli teemas (eelmise tüli meenutamine ei vii edasi), kuulata mõlemat ja aidata neil teineteise seisukohti mõista. Tülisolijad tuleks hoida omavahelises suhtlemises ja hoiduda sellest, et nad hakkavad rääkima vaid vahendaja kaudu. Oluline on tekitada dialoogi tülitsejate vahel ning püüd leida probleemile mõlemaid osapooli rahuldav lahendus.
