Ma ausalt ei tea mis ma peaksin tegema, mulle tundub, et poeg ei oskagi enam tsiviliseeritud inimese moodi käituda, poeg on 17 aastane. Ta käratab, käsutab, kiusab, osatab oma väikest õde (tütar on 7 aastane) kohati lausa jõhkrad naljad, riputas pea alaspidi wc poti kohale.
On olnud olukordi, kus tütar läks ja tõi kohukesi, võta venna ....süvenenult arvutisse käratati "kao minema"
Suur mees, autos sõites olen mina roolis ja nad kaklevad taga istmel nagu kaks pisikest last ....
suur on nagu kade ja väiksel on nagu mingi rivaliteet,tuli küsima kumba ma rohkem armastan, kas teda või seda vennat.
Õhkkond on juba halb, suure meelest väiksem ei tohiks naerda, oma eakohaseid nalju teha, peaks istuma vaikselt, väiksem on kõva kaebaja ja oma vanuse kohta suht kange ka. Ma olen nii väsinud ja tüdinud ja piinatud sellest. Õelt ka toetust ei saa, talle meeldib minu lastest ainult suur, väiksem ei meeldi. Ja seetõttu on ta absoluutselt alati suure lapse poolt, mulle tundub isiklikult, et õde pole objektiivne. Tahan head õhkkonda, suurem laps on palju arvutis ja kasutab sealset sõnavara t..a ja v....tud lendavad, väiksem kuuleb seda. Rääkimine ei aita, suurema lapse zargoon on niisugune. Ja nüüd juhtus niimoodi, et suurema lapse sõber sai väga varakult isaks, kui toredalt suhtus mu suur poeg sellesse sõbra lapsesse, miks inimene siis oma lähedastega ilusti olla ei oska, ega taha?
Laste omavahelised tülid ja teineteisesse halvasti suhtumine ongi väga väsitav ja kurvaks tegev. Mõistetavalt tekitab see olukord abitust ja pahameelt.
Teie kirjast tundub, et tegelik probleem võib olla pojal. Tegu võib olla tema isiklike suhetega või mingite ebaõnnestumistega, millest Teie ei teagi (mis on üsna loomulik). Tal ei pruugi olla midagi õe vastu, kuid tal on raske oma pingetega toime tulla. Ja nagu ikka elatakse väljaspool kodu tekkinud mured kahjuks ikka kodus välja. Kui väike õde on üsna kange loomuga, siis võib see mures teismelisele eriti ärritav olla.
Mis iganes poja mure ja pingete allikas on, tuleks aidata teda enese avamisel. Teie kirjast ei selgu kas olete kasutanud aktiivset kuulamist. Igal juhul oleks kuulamisest antud juhul abi. See ei tähenda küsitlemist (mis sul viga on, miks sa nii teed jne), sest küsimused tekitavad pigem vastupanu. Alustuseks võiks anda märku, et tahate teda kuulata ja ei mõista hukka mis iganes see mure on. Näiteks võiks tagasi peegeldada seda olukorda, mida te näete :" Ma näen, et sa oled viimasle ajal kuidagi pinges. Olen mures, mis sinuga toimub. Ma hea meelega kuulaksin sind, võib olla oskan aidata võib olla ka mitte, aga proovida ju võiks". Teie lähenemiskatse peale võib teismeline muidugi Teile halvasti öelda ja teatada, et tal on kõik korras. Ka see on teatavas mõttes kaitse, mida tuleb edasi "sulatada" ja jääda rahulikuks. Näiteks edasi võiks öelda midagi sellist, et "Sulle tundub ehk, et ma hakkan ise seletama või sind hukka mõistma? Aga ma tegelikult tahaksin sind ikkagi ära kuulata". Võib jätta ka "ukseavaja" ehk siis öelda, et kui ta tunneb, et tahab rääkida, siis võib julgelt tulla ja öelda. Vahel on vaja aega, et rääkima hakata.
Muidugi võib üheks mitte rääkimise põhjuseks olla näiteks see, et lapsel ei ole hetkel aega. Kas on MSNis jutt pooleli või mingi muu tegevus. Sellisel juhul kindlasti tasub leppida kokku aeg, mis talle sobib.
Kui poeg aga ennast avab ja räägib, siis hoiduge kohe õpetussõnade jagamisest. Kuulake ja peegeldage talle tagasi seda, mida ta räägib ja mida näete teda tundvat. Ärge kiirustage lahenduste pakkumise või moraali lugemisega. See tekitab kohe vastupanu. Usaldage oma sisetunnet ja katsuge panna ennast 17 aastase sussidesse. Isegi kui Teie pakutud tunded ei ole need mida poeg tunneb, aitab see teda edasi enese väljendamisel.
Kui suhted ikka ei parane ja jutuajamine ei õnnestu, siis tasub otsida abi kas koolipsühholoogilt või mõnelt nõustajalt. Sellise keerulise suhetepuntraga üksi jäämine ainult väsitab kogu peret ja eriti Teid ennast. Ja kohe kindlasti ei pea oskama üksi kõiki asju lahendada.
