meie elu selline, et kaks tüdrukud on sündinud väikese vahega(11,5 kuud vahet)
Nüüd siis väiksem2a2k ja suurem 3a3k ja saavad üldiselt normaalselt läbi, mängivad omavahel, mõtlevad neid tegevusi välja, mängivad lasteaias oma kaaslasi, ka mind imiteerivad.
Samas vahepeal ikka cäga kõva kisma meil kodus. Minnakse mingi mänguasjapärast tülli, siis ee kelle käest asja kisutakse käest saab hammustada või lüüakse, see kes haiget saab annab siis vastu.Püüan seletada, et nii ei tohi teha ja, et saab ju teine haigetr ja, küsin kas lööjale meeldiks haiget saada.
vahel aitab, vahel mitte.Kui ei aita, siis võivad pool õhtut omavahel iga väikese asja peale käsipidi koos olla.Ise me mehega omavahel ei karju jms ei tee. Aga nemad omavahel oma võimu kehtestamiseks teevad seda küll.
Lapsed käivad lasteaias ühes rühmas, mees tööl, mina ülikoolis.
Kuidas seda kätega vehklemist saaks vähendada? Neile selgeks teha, et nad peavad ikka hoidma teiniteist ja lüüa jms teha ei tohi.?
Eks see oleks ka utoopiline ootus, et nii väikese vanusega lastel erimeelsusi üldse ei tekiks. Nii nagu õpitakse teatavas vanuses käima, rääkima jne on vaja õppida ka suhtlemisoskusi, sh erimeelsuste lahendamisi, kokkulepetele jõudmist jms.
Sellises vanuses lastel on loomulikult lihtsam konflikte lahendada füüsilise jõu meetoditega, sest sõnaline väljendus on pingutust nõudvam. Füüsilise konfliktilahenduse mudeleid võivad lapsed näha ja kogeda lasteaias, see ei pruugi olla kodust ema-isa käitumise jälgimisest tulenev. Täiskasvanutena ei saa me eeldada, et lapsed oskavad ise lahendada konfliktsituatsioone. Probleemide lahendamine on oskus, mida tuleb õppida ja harjutada.
Oluline on järjekindlalt katkestada laste mitteaktsepteeritud tegevus (nt löömine). Kui erimeelsuste põhjuseks on vaidlus mõne mänguasja pärast ning vaidlus viib füüsilise haigettegemiseni, siis üheks alternatiiviks on erimeelsusi tekitatud asi eemaldada mängu (selleks hetkeks juba sõja)areenilt. Tagasi saavad lapsed mänguasja siis kui on jõudnud kokkuleppele kes sellega mängib, kui kaua jms. Selline vanema sekkumine võiks lapsi motiveerida omavahel kokkuleppeid tegema. Head ei ole lahendused, kus vanem otsustab kes saab mänguasja endale mängimiseks, sest see ei õpeta lapsele soovitud oskusi.
