Siiamaani on olnud vendadel soojad suhted, nad leiavad ühist tegevust vaatamata vanusevahele ja hoiavad teineteist. Nüüd noorem varsti kahene ja kipub üle piiri minema oma sooviga vanema vennaga mürada. Kui noorem väga ülemeelikuks läheb, siis vanem tutistab nooremat. Üldiselt on need olukorrad, kus tõesti on vaja olnud nooremat takistada- aga kuidas ikkagi suhtuda tutistamisse.Praeguses eas- pisut alla 2a- poisile see tõesti mõjub hetkeks korralekutsuvalt. Aga kritiseeritakse sellist tegevust kõvasti...
Tore, et sellel teemal on huvitav vestlus kujunenud.
Perekoolis algab olukorrale sobiva käitumisoskuse valimine sellest, et määratleda, kellel on probleem. Antud juhul on kannatajaks Teie 9- aastane poeg, seega on probleem temal. Aktiivse kuulamise abil saate sõnastada tema tundeid. "Sind pahandab, et venna ei kuula ja tuleb sinuga mürama, kui sa õpid." Kuulates saate ka teada, millist toetust ja abi vanem poeg Teilt ootab.
Kirjast paistab, et seni ei ole väiksemale piire pandud ja seepärast ei oska ta ka neid arvestada. Piire seada on kergem, kui kogu pere võtab ühise hoiaku. Vanem poeg vajab kindlustunnet ja kinnitust Teilt, et tal on õigus enda eest seista. Selleks sobivad tõepoolest kõige paremini mina - sõnumid. "Ma ei saa praegu mängida, ma õpin." "Ma saan pahaseks, kui sa mulle selga ronid, sest siis lähevad mul tähed koledaks."
Kui ka Teie poega toetate, kaob loodetavasti vajadus väikevenda tutistada. (Huvitav, kellelt vanem poeg selle kombe on õppinud? Lapsed käituvad ju nähtud - kogetud mudelite järgi. Soovides muuta poja käitumist on oluline,et ka teised peres ei tutistaks kedagi.)
Tundub, et osa vanema poja pahameelest on suunatud vanemate vastu, sest ta vajab selgemat ja kindlamat sekkumist ning toetust Teie poolt. Kui vanem vend jääb nooremaga hätta, s.t. too ei jäta teda näiteks õppimise ajal rahule, võib ta pöörduda abi saamiseks Teie poole. Siis tuleb Teil omakorda selgelt noorema poja käitumisega konfronteeruda kolmeosalist mina- sõnumit kasutades. Ka noorema lapse tunded vajavad sõnastamist: "Ma näen, et sa tahad vennaga mängida, kuid vend õpib praegu ja see segab teda. Seepärast saab ta pahaseks."
Lapsel on kergem aru saada, kui räägite n.ö. nähtavas keeles: "vend kirjutab, vend loeb". "Tähtis töö" on lapsele liialt abstraktne mõiste ega ütle talle midagi.
Kaheaastane on ka liialt väike, et lihtsalt kolmeosalisest mina - sõnumist piisaks. Saate vanemat poega toetada sellega, et pakute nooremale pojale huvitavat tegevust seniks, kuni vend õppetööga tegeleb. Miks mitte kutsuda ta näiteks söögitegemise ajaks endaga kööki ja lasta tal potikaantega mängida?
Abiks oleksid ka ennetavad teated venna poolt. "Ma hakkan nüüd õppima ja ei saa sinuga mängida. Kui ma lõpetan, tulen oma toast välja ja siis mängin sinuga jälle." Teiegi saate poja enda seltsi kutsuda juba enne, kui ta venda segama läheb.
Ning seda, kui noorem on kuulda võtnud ja tegelebki omaette ega sega venda õppimisel, tuleb kindlasti märgata ja positiivse mina- teatega tunnustada. Samuti vanemat poega, kui too nooremale vennale sõnadega piiri seab ega tutista teda.
