Poeg (6a) kiusab ja lööb rühmakaaslasi.See probleem on olnud juba paar aastat.Käime psühhiaatri juures,kes lükkab talle vaid rahusteid sisse,aga nõu ei anna.
Teised lapsevanemad süüdistavad mind lohakuses kasvatamisel(kodus ei ole mingit kasvatust jne).Tegelikult on kodus kõik korras-lapsed(sh ka 3a tüdruk)kuulavad ilusti sõna,ühesõnaga probleeme ei ole.
Kui küsin poja käest,miks ta niimoodi teeb,ei oska ta vastata või ütleb,et keegi kiusas,keegi võttis tema asja jne.
Ei taha enam lapsele keemiat sisse anda,tahan ise midagi paremaks muuta,sest kool on ju ukse ees.
Karistuseks löömise ja kiusamise eest on seni olnud oma tuppa saatmine ja nurgas seismine,vitsutamist ei poolda.
Ps.kodus saavad õde ja vend hästi läbi,on vaid veidi kadedust.
See on igati hea, et otsite lisaks ravimitele teisi võimalusi poega aidata. Loomulikult on emana üsna talumatu teadmine, et annate oma parima ja saate süüdistusi, et ei saa kasvatamisega hakkama. Samas ei tea keegi teist paremini, kuidas oma lastesse suhtute ja palju panustate nende heaks.
Teie loost võib oletada, et lasteaias tuleb poja jaoks ette olukordi, mis on tema jaoks ärevust ja pingeid tekitavad. Nagu oletate võib ka õega konkureerimine tema enesetunnet kahjustada. Niisiis, vajab ta eelkõige kindlustunnet ja tunnustamist. Mida saate kindlasti teha, on kiita õnnestumiste korral,nt kui tal on päev hästi läinud ja ta ka ise selle üle uhke on (väljendage oma rõõmu ja tundke huvi, kuidas ta nii suurepäraselt hakkama sai).
Oluline on talle õpetada, mida ta võib teha, kui end halvasti tunneb, kui keegi kiusab, midagi ära võtab, mängus midagi juhtub jne. Niisiis, agressiivsus ja löömine tuleb asendada millegi muuga, mis on lubatud (sageli lapsed lihtsalt ei tea, mida võivad enda eest seismiseks teha) ning selleks sobib sõnaline väljendamine. Halb pole mitte see, et ta pahandab, solvub, ärritub, vihastub, vaid see kui seda väljendab füüsiliselt, teisi kahjustaval moel.
Kui näete kodus, et lööb ja kiusab, siis nurka paneku ja vitsa asemel (hea, et olete vältinud!) saate aidata lapsel oma tundeid väljendada: sa said pahaseks, kui .; sulle ei üldse ei meeldi, kui , paistab, et olete tõesti solvunud, et . Kindlasti mõnikord nõustub, mõnikord mitte, vahel täiendab ja seletab, kuidas tema jaoks asjad on. Seega on oluline anda talle teada, et mõistate tema tundeid ning tema jaoks pinge väheneb ja võib juhtuda, et ta ei pea seda enam agressiivselt välja elama, ega teistele kätte maksma.
Kui on vaja, et ta saaks kaitsta oma huve ja vajadusi, siis võib sellest teada anda samuti sõnaliselt, julgustage teda end väljendama mina-keeles (nt mulle ei meeldi, kui mind lükkad, ma ei taha seda mängu, praegu on minu kord mängida jne.).
Kui õe-venna vahel on märgata tülisid armukadedusest, siis võib see tuleneda ka soovist rohkem emaga kahekesi olla, eriti kui ühel lapsel on selleks rohkem võimalusi kui teisel. Sel juhul on võib tema enesetunnet tõsta see, kui saaksite iga päev kasvõi natuke olla ainult temaga kahekesi (rääkida kuidas päev möödus, koos midagi toimetada, unejuttu lugeda vms). Oma privaataeg emaga (ka isaga) on uskumatult tähtis igale lapsele peres.
Jätkuvat rõõmu toredatest lastest!
