Tere!
Kust ja kuidas leida jõudu, et toime tulla probleemidega, mis kõik on omaette väiksed, kuid kokku saab liiga palju? Mässan enamjaolt üksi kahe lapsega, väiskem saab peagi aastaseks, suurem on viiene. Need üksikult väiksed mured on nt, et pisem on otsustanud, et magab peävas nüüd ühe une ja sedagi jagub ainult pooleks tunniks tihti (sellega kaasneb aga üpris tihti suur kisa, kuna väsimus on ikkagi kaaslaseks tal suure osa päevast, kui üritan teda uuesti unne suigutada, siis tema peab paremaks täiest kõrist röökida), tihti ajab lõunaunest teda pissihäda üles (käime pissil ära, kui uuesti magama hakkan panema, siis selgub, et nüüd tahaks ka kakale, käime kakal ära, aga nüüd on uni nii ära segatud, et edasi magamisest ei tule midagi välja), kui ka õnnestub ta uuesti magama saada, siis kärusse pannes ärkab ta ikka üles ja kohe jälle kisama (olen mässanud kuni kolm korda, et võtan uuesti sülle, suigub magama, tõstan kärusse ja jälle üleval, kolmanda korra järgselt loobun katsetusest, sest tunnen, et närv hakkab sisse tulema), suurem on vähe hüpik laps ning sellega kaasnevad omad mured, kipub pisemat kiusama (kisub tal kõik asjad käest ära, mida väiksem on võtnud, tirib teda kusagileja kusagilt, nügib teda kuidagi, ronib ise talle peaaegu selga, topib talle asju pähe, kogu aeg käib mingi tegevus, mille peale kas väiksem hakkab kräunuma või mina pean tegevust ohtlikuks, ei lase pisemal hetkegi omaette olla ega mängida), kui pisem võtab suuremalt mõne asja, siis on kisa taevani suurema poolt ja väiksem kisab samuti, kuna ta ei saa, mis tahab ja kisa eeskuju ees ka just, kordamööda mäng ei tule enam välja (suurem arvab, et kogu aeg on tema kord ja kisama, kui ka väiksemaga vahepeal natuke tegeleda, nt palli peal hüppamine, palli veeretamine), koos tegevus ei tule samuti välja (pisema käest tuleb kõik asjad ära kiskuda, väiksem tuleks mängust välja lülitada). iga asi üksinda ei ole tegelikult midagi hullu, aga kuna päev koosnebki järgemööda kõigist neist asjust, siis kokkuvõttes tundub, et meil rahulikku mõnusat hetke nagu polegi, vaid kogu aeg üks suur kisa, lärm, karjumine, kriiskamine, nutt. Tunnen, et olen nagu mingisse kummalisse ratasse kinni jäänud, kust ei oska enam välja tulla. Ehk on mõni hea idee, kuidas leida endas tasakaal, jõud, kindlus, et mitte ärrituda selle pideva kisa peale? Kahju, et selline kurtmine välja kukkus.
Tere!
Teie kirja lugedes näen, et olete olnud vapper ja tugev. Ja kindlasti ei ole see kiri kurtmine, vaid igal inimesel saab ükskord jaks otsa ja ei suuda enam. Keegi meist pole ju lõputult rahulik. On tore, et märkate oma väsimuse märke ja räägite sellest
Teil on kaks väikest last, kellega peate üksi hakkama saama. Tundub, et pisem on veidi tundlikum, millest ehk rahutum uni. Suurem aga tahab mängukaaslast ja tähelepanu. Kuid enamasti kukub see kiuslikusena välja.
Kuidas aga mitte ärrituda? Kõigepealt uuriks, kes on need lähedased inimesed, kes saaksid Teid laste hoidmisega aidata? Iga lapsevanem vajab aega omaette olemiseks. 100% ajast koos lastega olles saab jaks otsa ja seda tunnevad ka lapsed. Nii läheb nõiaring aina tugevamaks. Vanem väsib - laps tunneb seda ja muutub rahutuks - vanem väsib veelgi enam jne. Kas Teil on mõni hea sugulane või sõber/sõbranna, kes vahel võiks lastega tegeleda, et saaksite teha asju mis Teile endale rõõmu valmistavad?
Nüüd sellest, mida teha lastega ja mis võimalused on nede rahutuse vähendamiseks. Kas olete kuulnud aktiivsest kuulamisest ja minasõnumitest, millest siin foorumites palju juttu on olnud? Kui laps teeb midagi sellist, mis Teile ei sobi (näiteks kisub väiksema asju ära ja Teie peate neid lahutama minema), siis võiks lapsele öelda "Kui sa teise asju ära võtad, siis ma pean teid mõlemaid rahustama ja ma olen sellest väsinud. Kisa väsitab mind ka" (tegu siis kehtestava mina-sõnumiga). Selline lause mõjub 5 aastasele. Väiksemale võiks öelda midagi lühemat. Näiteks "Emme väsinud kui kisa palju". Sõnumite ütlemise ajaks katsuge saada lapsega silmkontakt ja ka kehaline puudutus ei tee paha. Nii saate lase täielikuma tähelepanu. Mina sõnum toimib just nii, et räägib, mis Teie endaga toimub. Ja kuna lapsed tahavad vanematele meeldida, siis on neile ka tähtis öelda, mida Te vanemana tunnete ja arvate.
Sama on heade asjade ütlemisega. Kui lapsed mängivad sõbralikult, siis kindlasti kinnitada seda öeldes "Mul on suur rõõm teid koos mängimas näha". Või siis 5-sele öelda "Ma olen nii uhke sinu üle, et sa väiksema eest hoolitsed/temaga mängid/jm".
Kui aga näete, et kisa tuleb lapsel väsimusest või mõnest muust tundest või hädast, siis võiks proovida aktiivset kuulamist. "Sa oled väsinud. Sa oled nii väsinud, et nutt tuleb peale", "Sa tunned, et sulle on ülekohut tehtud", "Sa said haiget". Sellised lihtsad peegeldused aitavad lapsel rahuneda. Nii saate ka probleeme kergemini lahendada.
Muidugi on nii, et neid nippe peab kasutama korduvalt ja alati ei pruugi kohe mõju tulla. Eriti siis, kui vanem ise on ärritunud ja ütlemises ärrituse noot tugevalt sees. Niiet ikkagi jõuame algusesse tagasi. Teie vanemana olete kõige tähtsam ja vajate hoolitsust. Kui vähegi võimalik, siis kutsuge endale vahel keegi appi See ei tähenda, et Te oleks halb vanem, see tähendab hoopis, et Te olete hooliv vanem!
