Ma ei ole lapsega kunagi riielnud, kui ta millegi kohta oma arvamust avaldab. Kui asi läheb üle piiri, ütlen, et see on hea, et ta oma arvamuse välja ütleb, aga loodetavasti teeb ta seda tulevikus viisakamalt. No muidugi on see põhjustanud arusaamatusi võõraste inimestega, sh õpetajatega.
Umbes kuu aega tagasi soovitas tüdruk ühe tüli käigus klassiõel "oma ego" natuke väiksemaks keerata" /sõna-sõnalt minu sagedane soovitus talle/. Sellest ühest lausest tõusis suur tüli selle lapse emaga. Vähe sellest. Nüüd käis ka tüdruk ise minuga asjast rääkimas, ikka sellel pinnal, kui koledasti talle ülekohut tehtud on. Sama meelt on ka klassijuhataja. Saan aru, et oodatakse minupoolset oma lapse hukkamõistmist. Aga ma ei saa seda teha, sest tean tüli põhjust. Ja laps ei öelnud ju midagi halvasti.
Selles loos on õppetund eelkõige mulle endale: nüüd ma saan aru lapse süüdistustest, et ma ei hooli kunagi temast, ainult teistest lastest. Nii ütleb ta sellepärast, et kõigi lastevaheliste tülide puhul olen talle näidanud asja ka teise poole silmade läbi. Ilmselt pean ka mina tulevikus hakkama iga tühja asja pärast skandaali tekitama, või kuidas?
Kõigepealt vabandan vastamise viivitamise pärast.
Oma arvamuse väljendamist julgustav suhtumine on väga oluline laste iseseisvumiseks. Eriti vajavad seda teismelised, sh ka võimalust väljendada end erineval moel, kindlasti ka protestida, vastanduda, eristuda teistest.
Lapsed võtavad üle vanematelt selle, kuidas suhtutakse üksteisesse, teiste arvamustesse, kuidas reageeritakse, kui ei olda nõus, samuti kuidas tunnustatakse, julgustatakse jne., Palju sellest protsessist toimub teadvustamatult, eriti väärtuste kujundamisel.
Teie tütar on üle võtnud fraase, mida ta ise teilt on kuulnud ning see on põhjustanud tüli klassiõega. Teie arvates oli tütre ütlemine põhjendatud ja olete üllatunud klassiõe pahameelest. Teie silmis pole põhjust oma tütre käitumist hukka mõista ning peate kogu lugu tühjast asjast tüli tekitamiseks.
Nii see võib olla, et mis ühe jaoks tähtis, on teise jaoks ebaoluline, samuti üks ja sama lause, fraas, näoilme, mõni tegu on ühe jaoks kohane, teise jaoks aga vastuvõetamatu, solvav, alandav või muul viisil tüli põhjustav. Enamasti teisi isiku kohta negatiivse varjundiga öeldu põhjustab teise poole soovi end õigustada, oma tundeid välja näidata sellele vastu hakata ning mõjub ikka suhet kahjustavana (suhtlemistõkkena). Mis on piisav põhjus või põhjendatus teisele midagi öelda, on samuti erinev, sõltuvalt inimestest, nendevahelisest suhtest, olukorrast jne. Teised kõrvalt ei tea paremini, kuidas asjaosaline end tunneb ja kuidas talle miski mõjub. Ilmselt ei aita klassiõde pahameelest üle saada, kui teda veenda selles, et tal pole õigust solvuda. Kõigil on õigus oma tunnetele ja oma arvamusele.
Samuti ka Teil ja tütrel. Kuidas aga tüli lahendada? Kogu loo juures on esmatähtis valmisolek teist mõista ning vastastikune soov suhteid parandada (mitte üksnes end õigustada ning tõestada, et teine on süüdi). Mõlema asjaosalise jaoks saab tüli lahendatud siis, kui nad tunnetavad, et neid on mõistetud. Tülid on ikka seotud negatiivsete emotsioonidega ja kui pahameel jääb alles, siis pole ka tüli lahenenud. Teise häiritust ja solvumist saame vähendada siis, kui kuulame ta ära (ümbersõnastus koos tunnete peegeldamisega) ja aktsepteerime tema tundeid. Näiteks klassiõe poole pöördumisel sind solvas see, kui ütlesin, et pead oma ego väiksemaks keerama ja oled minu peale pahane; sinu arvates poleks ma pidanud nii ütlema jne. Kui eesmärk ei olnud teist solvata ja ometi nii juhtus, siis on ju täiesti kohane vabandada (ma tõesti ei tahtnud sind solvata ja ma ei arvanud, et see nii võib mõjuda).
Kui eesmärk on suhteid parandada, siis tuleks seda kindlasti väljendada. Oluline on oma seisukohti ja ka häiritust väljendada mina-keeles (ma tahan, et me saaksime jälle hästi läbi ja mul on kahju, et praegu on meie vahel tüli, mulle on tähtis, et ka minust aru saaksid jne.).
Kui seda on aga raske teha ja endal hoopis suur pettumus ja kibestunud olek, siis on aus sedagi väljendada (ma olen tõsiselt häiritud sellest, kuidas asjad praegu on ja minu meelest on see täiesti ebaõiglane, mida minult oodatakse). Kõik need näited on vaid illustreerimiseks (teadmata tüli asjaolusid), teie saate väljendada nii nagu teie jaoks on loomulik ja siiras. Peaasi, et eneseväljendus toimuks ilma teist süüdistamata, hinnanguid andmata teisi isiku kohta, st vältida igalt juhul probleemses olukorras sina-keelt ning väljendada end mina-keeles (abiks on Th.Gordoni raamat Tark lapsevanem).
Tulles tagasi algusesse, kui oskame lastele eeskujuks olla tülide lahendamisel, siis loome hea eelduse lastel lähedaste suhete loomisele oma elus.
