Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: Kuidas kasvatada last nii, et ta ei satuks tulevikus kiusamise ohvriks

mõtlen tulevikule
Külaline
Postitatud 12.02.2007 kell 22:45
Kuidas kasvatada last (4 a) nii, et ta edaspidi lasteaias, ega koolis, ei langeks kiusamise ohvriks, praegu veel lasteaias ei käi. Kuidas õpetada last sellistes olukordades käituma? Kuidas oleks õige käituda narrijate ja kiusajatega, nii et seda teist korda ei juhtuks. Vägivallaga vastamine ja kurjale kurjaga tasumine ei lähe minu elufilosoofiaga kokku ja pole ka lahendus. Teema ajendatud tänasest juhtumist, kui viisin lapsed (kaksikud) esimest korda võimlemisringi ja seal oli laps, kes võttis minu lapsed kohe sihikule. Jälgisin lapsi. Kõigepeealt hakkas ühte last käest torkima, kohe pidevalt, siis pidid lapsed pingile istuma, kiusaja ei istunud minu laste kõrval, siis aga tuli oma koha pealt ära, ja trügis minu teise lapse kõrvale, ma ai tea, kas tal oli ükskõik, kumba ta kiusab või ta lihtsalt ei tundnud ära, kumb laps see on ja pani käe tema selja taha ja hakkas last kratsima, muudkui torkis teist. Mille peale minu laps hakkas kõvasti nutma ja ei vastanud treenerile, mis juhtus. Treener tuli minu juurde ja ma rääkisin nii nagu asi oli, sest ma nägin kõike pealt. Selle peale treener ütles, et see laps ongi selline kiusaja. Minu lapsed sinna enam minna ei taha, aga nad said vajaliku õppetunni, et on selliseid inimesi ja mina sain võimaluse, et hakata lapsi ette valmistama selleks, et on palju selliseid lapsi ja ka suuri inimesi. Küsimus on ainult selles, milline käitumine oleks õige. Mina oma mõistusega arvaksin, et kõige õigem oleks ignoreerimine, nagu ei märkaksi sellist inimest. On mul õigus? Tahaksin teiste arvamuste kõrval kuulda ka professionaalide arvamust. Selgituseks veel nii palju, et ma ei arva, et ühe kiusamise pärast peaks trennist ära tulema, vastupidi, pole õige põgeneda probleemide eest, vaid proovida nendega hakkama saada, aga kuna lapsed ka veidi nooremad kui teised seal trennis ja see trenn oli nende jaoks liiga raske ja ka treener arvas, et võiks sügisel uuesti proovida kui kõik algajad on koos, siis selle pärast me rohkem sinna ei lähe.
Angela Jakobson
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 14.02.2007 kell 11:17
Mure lapse toimetuleku osas väljaspool turvalist kodukeskkonda on tuttav vist kõigile lastevanematele. Praegune probleemipüstitus on hüpoteetiline, sellest tulenevalt on ka raske konkreetset lahendusstrateegiat välja pakkuda.
Arvan isiklikult, et lapsele ei peaks looma ennetavat maailmapilti, et ümberringi on palju pahasoovlike inimesi. See oleks eelnevalt juba ohvrirolli sisendamine.
Kui tekivad analoogsed olukorrad nagu teil trennis, siis on see suurepärane õppematerjal omandamaks kohaseid käitumisstrateegiaid toimetulekuks. Soovitada võib ka veel mänguliselt võimaliku konfliktsituatsioonide läbimängimist. Mängida erinevaid stsenaariumeid, andes lapsele sellega teatava kindlustunde võimalike raskete situatsioonidega toimetulekuks.
Kiusajate ja ohvrite käitumist on viimastel aastatel palju uuritud. Püütud on leida neid rühmi iseloomustavaid üldisi karakteristikuid. On leitud, et valdavalt on kiusatavad suhtlemissituatsioonides ebakindlad ja esinevad puudulikud oskused eakaaslastega suhtlemiseks. Samuti on nende reaktsioon togimisele, narrimisele tihti väga intensiivne – ja see pakub kiusajale huvi, lõbu jätkata. Kui aga mingit teravat ja kiusaja jaoks meelepärast reaktsiooni ei järgne, kiusatav jääb rahulikuks, ükskõikseks või pöörab asja naljaks, siis kiuslik huvi kaob. Järjest enam räägitakse ka kiusajatest kui ohvritest – lapsed kes on kiusaja staatuses on tihti oma perekonnas kiusatava rollis.
Vahet võiks aga teha kiusaja ja nn uuriva käitumise vahel.
Inimese arengus on periood, kus manipuleeritakse ja provotseeritakse keskkonnaga, et saada teada kuidas minu käitumine mõjutab teiste inimeste käitumist. See on katse-eksituse meetodil õppimine. On osa lapsi, kes on julgemad proovima ja neist pahatihti kiputakse sildistama pahatahtlikena. Pole õige igat togimist ja patsist sikutamist võtta kui organiseeritud pahategevust, vaid põhjuseks võib olla lapse siiras huvi maailma ja selle toimimise reeglite vastu. Kui mina käitun nii, mis siis juhtub - kas see on hea või halb. Nõustun, et kohati võib olla piir uuriva, katsetava käitumise ja sihiliku agressiivsuse vahel ähmane.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (6)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!