Mul mureks see, et kui ma oma peagi veebruaris 2 saava pojaga pahandan, siis ta hakkab ennast peksma kätega ja kui ma keelan, et ära tee endale liiga, et sa teed ju endale haiget, siis hakkab oma mänguasjadele liiga tegema või ükskõik mis asjadele, mis ette juhtub, taob tooli, kappi või lauda või seina. Saan aru, et sel viisil saab ta oma vihast jagu, sest natuke aega pärast seda on kõik unustatud ja korras. Aga kas see on normaalne? Kuidas õpetada lapsele juba varajases eas oma viha taltsutama, tunnen natuke ennast temas ära, sest tegin lapsena ise ka nii, aga see ei pea ju selliselt jätkuma ja edasi minema. Kuidas saaksime jagu sellisest ägedus - ja vihahoodest? Või on see tõesti ealine iseärasus?
Kallis, ema! Püüan vastata teie küsimusele, et kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Kirjutate, et poeg hakkab ennast peksma, kui temaga pahandate. Mis on pahandamine? Me mõistame mingi tegevuse või käitumise hukka või ei luba lapsel midagi teha, mida tema tahab. Võtame näite, et laps tahab teie riidekapist pesu välja võtta, et seal mängida, aga teie ei luba. Last tabab pettumus ja ta väljendab seda nutuga. Samal ajal tunneb ta ennast halvasti, kuid ei oska sellele tundele nime anda. Võib olla muutub pettumus vihaks, mis tekitab kehas veel halvema tunde ja ka sellele ei oska laps nime anda. Siin saategi teie appi tulla. Saate lapsele tagasi peegeldada, mida ta teie arvates tunneb:" Sa oled tõesti pettunud, et... või sa oled tõesti väga vihane, et ei saa.." Esialgu võib selline tegevus nii väikese lapse juures tunduda mõttetu, kuid ajapikku tekib lapsel kindel seos teie poolt nimetatud tunde ja kehas oleva tunde vahel. Sellest on abi hiljem, kui laps saab oma tundeid sõnades väljendada ja neid siis ka mõista ja juhtida.
Kuidas aidata last, et ta ennast ei peksaks. Proovige nii, et järgmine kord kui ta hakkab ennast peksma, siis peegeldate tunnet ja pakute lahendust selle tunde maandamiseks. Nt nii: " Sa pead ikka tõesti vihane olema, et ennast peksma hakkad. Ma soovitan sul viha ......... peale välja valada". Objekt võikski olla mingi pehme asi- nt ainult selleks otstarbeks olev padi. Kui laps juba suuremaks saab, siis saab aidata tal oma viha sõnadesse panna ja tasapisi liikuda selles suunas, et füüsiline väljendus asenduks sõnalisega. Tunnete maandamisel saab abiks olla, kui kasutada aktiivset kuulamist. Kuidas see käib ja kuidas aitab, sellest saab lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" või/ ja perekoolist, kus seda oskust saab praktiliselt harjutada. Oluline on teada, et tunded on kõik lubatud , kuid oluline on et neid väljendatakse nii, et kedagi ei kahjustata.
