Meil käib kogu aeg kodus võitlus, kui vanemale lapsele (9a) tulevad sõbrad külla. Siis väiksemat (4a) ei võeta kampa. Meie titadega ei mängi! Tema aga tahab ju ka seltskonnas olla ja suuremad teevad igasugu asju. Ma siis olen ikka rääkinud suurema poisiga, et võta venna ka kaasa. Ma saan aru küll, et neil on ka tyyty. Väiksemal kohe jonn lahti. Olen proovinud talle mingit muud huvitavat tegevust leida aga see ikka ei toimi. Täna just väike tuli minu juurde, et miks TEDA KUNAGI mängu ei võeta endal silmad pisaratest märjad. Ma püüdsin talle küll seletada, et suured teevad suurte asju ja nad tahavad omaette olla, kuid näha oli, et ta oli ikkagi südamepõhjani solvunud ja nüüd on juba paar tundi teleka ees konutanud. Mida sellises situatsioonis teha?
Teema on igipõline ja enamusele lastevanematest tuttav, kellel olnud nii 3- 4aastase või suurema vanusevahega lapsi. Lugu lihtne, kuid raske seda analüüsida, sest hõlmab mitmeid aspekte. Püüan seda punkthaaval teha, et oleks lihtsam jälgida ja sobivaid ideid leida. 1) Kellel on probleem? Väiksemal lapsel, sest temal on probleem ja tugevad tunded. Mida lapsevanem sel juhul teha võiks? Peegeldada lapsele tundeid tagasi, näit nii: "Sa oled tõesti väga kurb (solvunud, õnnetu, tige või muu tunne), et vanemad poisid sind mängu ei võta". Mida see lapsele annab? Kõigepealt tunde, et vanem mõistab teda tõesti. Võimalik, et laps täiendab oma tunnete skaalat veelgi. Näiteks :" Ma vihkan neid suuri poisse!" Ja jälle vanem peegeldab tagasi:"See teeb sind lausa vihaseks, et nad sind mängu ei võta." Nii jätkates käsitleb laps oma tundeid ja mõne aja möödudes on ta rahunenud ja nõus midagi muud tegema. 2) Lahendus olukorrale. Nüüd ei peaks teie talle asendustegevust pakkuma, vaid küsima lapselt:"Mis sa arvad, mida me nüüd võiksime ette võtta?" Kui laps ise ei oska midagi välja pakkuda, siis võite ju omapoolseid lahendusi pakkuda. Kuid valikuõigus jäägu lapsele. 3) Kuidas ennetada olukorda? Võiksite kolmekesi (või neljakesi, st teine vanem ka), Teie ja mõlemad lapsed kokku istuda ja pidada maha ühe ajurünnaku, kuidas olukorda nii lahendada, et kõik oleks rahul. Teie saate olla ainult vahendaja ja abistaja. Lapsed pakkugu ise lahendusi ja leppigu kokku, kuidas asjad käima hakkavad. Võib olla leidub väiksemale eakaaslasi - sõpru, kes samal ajal külla tulevad ja tema aega sisustavad ( ei tea teie elamistingimusi, kas jätkub kõigile ruumi) või on vanem poiss kord nädalas mingi aeg ( näit pool tundi) nõus väikest venda kampa võtma (võib olla peate Teie sõpru sellest teavitama) jne. Igal juhul olgu lapsed võrdväärsed otsustajad ja Teie võtate endale kokkulepetest kinnipidamise kontrollimise kohustuse. Kui kokkuleppeid ei täideta, siis tuleb uuesti asja arutada ja uued lahendused leida. 4) Miks see probleem vanemale nii raske taluda on? Me võtame vastutuse lapse tunnete eest endale / Nii kurb, kui tal on silmad märjad/. Ometi on see tõrjutuse või hülgamise tunde kogemine oluline kogemus, mida elus võib vaja minna. Kui noorukina juhtub armusuhtes partner hülgama, siis tunne võib olla kordi tugevam ja nii mõnigi teeb selle tõttu ohtlikke ja mõtlematuid tegusid (enesetapukatse või narkootikumid tuimestiks). Kui inimene on tunnetega tuttav ja teda on julgustatud sellest rääkima ja sellega toime tulema, siis oskab ta ka elus seda kasutada. Pealegi on suure lapse valusaid tundeid sama hirmus kõrvalt jälgida kui väikse omi ( ma tean, mis ma räägin), ometi ei saa minna täiskasvanute maailma ja öelda, et ärge tehke mu lapsele nii. Seega õpetame last oma tunnetega toime tulema juba praegu.Lapsed on oluliselt tugevamad tundeid taluma, kui meie arvame. Võib olla peab hoopis aeg ajalt endale meelde tuletama, et mina kannatan rohkem kui lapsed, sest ma armastan neid ja tahan kaitsta iga negatiivse kogemuse eest. Ometi on parem olla praegu neil kõrval ja jälgida, kuidas nad kogevad kõike neile sobivates doosides. Nii, et püüdke olla armastav ja soe vanem, kes kuulab ja mõistab, kuid laseb lapsel siiski kõiki tundeid ( ka negatiivseid) kogeda.
