Mul on 4a poja ja 6a tütar. Oleme jõudnud staadiumisse, kus iga väikse lahkheli peale joostakse minu juurde: EMMEEE Artur kiusab, Pille võtis mänguasja ära, Artur tegi seda, Pille tegi haiget... ja seda hommikust õhtuni (olen kodune nimelt praegu). Ma siis üritan olla õiglane aga ma lihtsalt ei suuda kogu aeg jagada nende tüli õunu. Mulle tundub, et see on nende jaoks kujunenud juba harjumuseks, nad isegi ei proovi ise enam omavahel kuidagi hakkama saama, vaid jooksevad kaebama... Kuidas teil, mida olete teinud?
Tere!
Oi, kui tuttav olukord! Sellist laste käitumist tuleb peredes väga sageli ette.
Milles põhjus?
Vanemad ei pane tähelegi, kui nad on ise varmad lapsele kohe appi minemas, et lahendada üks või teine probleem. Lapsed harjuvad sellega, kaebavad ikka ja jälle teise peale, kui on midagi juhtunud.
Vanemate ootus on, et lapsed saaksid ise omavaheliste asjadega hakkama, aga lastel puuduvad oskused ise omi asju lahendada.
Täiskasvanud on laste probleemide lahendamisel vahendajad. Kui nad kasutavad parimate kavatsustega last aidata aga otsest abistamist, siis kujuneb sellest harjumuspärane käitumine. Kaebamise tegelik tähendus on abi palumine. Eesmärk on õpetada lapsi oma probleeme lahendama. Selleks võib kasutada aktiivset kuulamist, konflikti lahenduse meetodeid, mida Gordoni perekoolis vanematele õpetatakse.
Lohutan teid, sest püüate olla parim lapsevanem oma lastele ja Te ei ole sellepärast läbikukkunud vanem, et ei suuda selles olukorras lahendust leida. Lahendus on tegelikult olemas.
Julgust ja kannatlikkust!
Lugupidamisega: Ene Raudla
