Meil on pisut probleeme peagi 3-aastaseks saava tütrega. Peres kasvab veel 2-kuune laps.
Esiteks pean kohe ära ütlema, et ma mõistan täielikult, et meie 3-aastane käitub eakohaselt ja midagi katastroofilist lahti ei ole. Ma saan aru, et ta ei suuda oma tunnetega toime tulla ja ennast sõnadega väljendada. Ja et venna tulek on teda mõjutanud. Ma ei otsi mitte selgitust tema käitumisele vaid juhtnööre, kuidas ise käituda.
Täpsemalt siis - tütrel on tekkinud tavapärased eakohased jonnihood, igale palvele vastab 'ei', loobib mänguasju, 'titestub' - väidab, et ei oska/saa ise riideid vahetada/süüa/potil käia, jne. Lisaks on hakanud lööma, kui pahandab. Venna kätt kipub vajalikust veidi kõvemini pigistama ja muidu vaikselt müksama. Lisaks tavapärased probleemid, et iga asja peab 10 korda ütlema ja siis ka miskit tehtud ei saa ning sõna ei kuula. Lõputult võib jaurata ja nõuda, et tema tahab mingit asja (nt õuna kui linnas oleme ja mul õuna ei ole).
Olen proovinud rääkida. Kasutada mina-sõnumeid. Selgitanud, et emmel on valus/kurb/raske jne, kui ta midagi teeb. Rääkinud tagajärgedest - emmel on kurb, kui sa oma asju loobid, sest siis need lähevad katki ja me ei saa enam koos mängida/emme peab koristama hakkama selle asemel, et sinuga mängida jne. Olen proovinud peegeldada, et 'kas sul on meel paha/kurb, et emme titaga peab koos olema' jne. Olen proovinud kokkuleppeid - selgitanud tegevuste järjekorda ja küsinud, kas nii sobib ja kas lepime kokku. Laps ainult noogutab ja naeratab. 'Miks' küsimustele vastata ei oska. Kui pakun ise põhjendusi, miks niimoodi käitub, noogutab iga variandi peale. Kui räägin ja selgitan, ainult naeratab kohtlaselt. Ja siis teeb keelatud asja edasi või keeldub 'kokkuleppeid' täitmast. Minut peale jutuajamist on täpselt sama olukord tagasi.
Mu küsimus ongi konkreetselt - kuidas Gordoni perekooli nõuandeid reaalselt praktikas 3-aastase puhul kasutada? Siiani ma ütleks, et nendest taktikatest on 0 kasu olnud. Sageli lõppeb asi siiski hääle tõstmise või karistamisega ähvardamisega. Ainult nii saab midagi tehtud või käitumist kontrollitud. Ma saan aru, et te ei soovita mingeid karistusi ega ähvardusi, aga millisel viisil on siis võimalik suunata lapse käitumist? Ilmselgelt ei ole ligi 3 kuu jooksul rääkimisest ja selgitamisest abi olnud. Oleksin igasuguste konkreetsete nõuannete eest väga tänulik!
Mõistate, et teie 3-aastane tütar käitubki eakohaselt, kui jonnib ja ei kuula sõna. Olete teadlik, et tema kõneosavus pole veel piisav, et suuta end väljendada ning seetõttu lähevadki käiku ka löömised ja protestid. Ja miks-küsimsutele ongi keeruline vastata, isegi suurel inimisel. Sageli mõjuvad need süüdistavalt (suhtlemistõkkena), tekitab vastupanu ning kergem on nõustuda sellega, mida teie ise pakute, see võib luua olukorrale ja tema enesetundele leevendust.
Mul on väga kahju, et perekoolis saadud oskused pole teid kuidagi aidanud ja näib, et olete kaotamas usku neid ka proovida. Olete ise juba palju seletusi lapse käitumisele toonud, sh on kindlasti oma roll väikevenna sünnil ja tüdruku suurenenud tähelepanu ja läheduse vajadusel. Niisiis soovite pigem konkreetseid juhised, mida veel proovida.
Ma usun, et üldine suund võiks olla sellel, et toetada lapse eneseväljendust, et ta saaks ise hakata sõnastama, mida tunneb ja vajab. Teie olete püüdnud peegelda ja välja pakkuda seletusi tema eest, kuid tema kõigega nõustumine tekitab teis pigem segadust ja ei ava ilmselt päriselt seda, mis temaga toimub. Lapse vajadusteni jõudmiseks on ikka parim aktiivne kuulamine ja tema enesetunde kohta käivate vihjete mõistmine. Vahel võib väga innukas aktiivne kuulamine mõjuda tõesti teisele nö sõnade suhu panemisena ja isegi kui laps nõustub, siis see ei vii päriselt mõistmiseni. Aktiivse kuulamise efekt või seisneda nüanssides. Asi pole niivõrd tehnikas, kuivõrd turvalises kontaktis ja hoiakus, mis on orieteeritud empaatiale ja teise inimese aktsepteerimisele. See on nagu teise sisse minek (astumine tema sussidesse) ilma igasuguse hinnangute tema enda ja temas toimuva kohta. Peamine on et laps kogeks, et te tõepoolest suudate aktsepteerida ja taluda (ei reageeri ise emotsionaalset kuuldule) tema raskusi, armukadedust, abitust, tähelepanu vajadust, pettumusi jne. Kui laps veidigi kardab saada hukkamõistu, veel hullem karistamist, siis ilmselt ongi tal raske end väljendada ja avada, isegi kui te väga püüate aktiivselt kuulata.
Niisiis üks kindel soovitus – vältige karistamisi. See töötab tõesti kiiresti, kuid kahjuks vaid hirmupõhiselt ning pikas perspektiivis soosib vaid lapse agressiivsust, protesti ja mõjub alandavalt. Ma saangi teie kirjast aru, et te ise ei pea karistamisi õigeks, kuid vahel lihtsalt näib, et kõik muu on juba ära proovitud,
Karistimiste asemel väljendage ikka end mina-keeles. Mida väiksem laps, seda lähemalt ja konkreetsemalt. Pikka juttu pole kindlasti vaja, 3-aastane ei pruugi ka suuta kõike mõista. Vahel võib ju anda lapsele ka kindel, isegi nõudlik, kuid sõbralikus toonis juhtnöör, mida te tahate, et ta teeks. Vahel aga lihtsalt tehke ise asi temaga koos ära – see on ju ikka parem kui 10 korda paluda või käskida. Asi võib ju suuresti ollagi selles, et laps tahab teid kaastata endaga tegelema ning vahel juhtub see kahjuks pahanduse kaudu. Teie saate selle jonni-abituse-trotse etapi vahele jätta ja mõnda aega tõesti lihtsalt võtta temaga tegelemiseks rohkem aega. Muidugi on teil praegu niigi pojaga tegelemist ja vajaksite pigem vahel hoopis puhkust. Kuid nagu isegi vihjate, teate seletusi tütre käitumise muutumise kohta, ega muud kui mõelda, kuidas sellega kogu peres toime tulla nii, et aidata ka tütrel kohaneda olukorraga, mil ema on rohkem hõivatud ja väsinud ning emal-isal on nüüd veel keegi, kes neile tähtis ja armas.
Mida veel soovitaksin perekoolis räägitust kasutada, on positiivsed mina-sõnumid. Seda on praegu ehk isegi kõige rohkem vaja. Väljendage tunnustust tütrele, kui ta midagi hästi teeb, rõõmu, kui kasvõi vahel ise riidesse paneb, tänage, kui ta teie palvet kuulda võtab. Iga selline tagaside talle innustab ja annab talle nii vajalikku väärtuslikkuse tunde. Kindlasti pakkuge talle lihtsalt üks-ühele koosolemist, sh nii emotsionaalset kui füüsilist lähedust.
