Suur mure teismelise tütrega, kes on 12.a. Ma ei leia temaga kontakti. Ta keeldub minuga igasugusest koostööst ning mul on tunne, et hoopis tema vajab abi, kuid ma ei oska teda aidata.
Taustaks: Mul on kolm last, tema on kõige noorem. Seega ta ei ole esimene teismeline minu elus. Pärast lahutust ( 3 a tagasi) on ka tema suhe oma isaga vähene. Minul on uus kaaslane, keda ta ei aktsepteeri, koos tegevusi meil ei ole. Tal on vanaisa ja vanaema, kes teda armastavad, palju sugulasi.
Tütar on nagu teismeline ikka, kuid viimased kolm aastat on olnud ta emotsionaalne ning viimane aasta eriti. Emotsionaalsus väljendub igas olukorras mulle vastu vaidlemisena (kuni viimase sõnani), ka karjumisena.
Kahjuks ei täida ta kokkulepitud reegleid alati, pidev "kodusõda" ka kodutööde / enda järelt koristamisega (kusjuures tema toast me ei räägi - see on tema territoorium). Inetud sõnad on tekkinud, neid kasutatakse ka minu närvi ajamiseks, mis mõnikord ka õnnestub kahjuks. Tütar on hakanud koolist poppi tegema, on tekkinud esimesed halvad hinded (mis teda nagu ei häiri ka eriti). Kallistada ei luba. Kaks aastat tagasi talle muretsetud koerast enam ei hooli, ei ole nõus teda isegi oma tuppa lubama enam. Istub palju pimedas / hämaras oma toas. Koolist tütar ei räägi eriti. Lähiajal saan õpetajaga kokku, et uurida, kuidas klassijuhataja asja näeb koolis. Samas sporti teeb, üksikuid häid sõpru on tal ka.
Olen väga mures ja see iga-päevane negatiivsus temaga seotult ei ole meile mõlemale hea. Otsin lahendusi. Öeldakse, et nende peal elatakse oma emotsioonid välja, kellega tuntakse end turvaliselt. Kas see on ikka nii? Teismeline peaks olema rõõmsameelne / muretu. Tema puhul ei ole see nii. Enam ei ole kodus seda rõõmsameelselt tütarlast, kes oli 3 a tagasi. Ühistegevusi on väga vähe temaga viimasel ajal koos, sest ta lihtsalt keeldub. Võib-olla see ongi normaalne. Oleme olnud tegusad aastaid koos ja eraldi.
Minu uus partner kahjuks ei panusta minu lastesse, lastega seotud probleemide ja rõõmude lahendamine on vaid minul. Uue mehe ilmumine minu ellu ei meeldi tütrele. Ta on seda ka ütelnud ja vastavalt oma sõnadele toiminud ("teen kõik, et sul oleks halb").
Tahan talle parimat ja süüdistan ennast, et ole olnud talle parem ema. Ma nii tahaks harmooniat (natukenegi) igapäeva ellu, naeratust tütre näole. Kuidagi peab saama välja sellest olukorrast mis praegu on.
See olukord vajaks tõesti rahustust, ja nagu ikka, on rahu võti täiskasvanu käes. Kirjelduse järgi tundub mulle, et tütre langenud meeleolu võib olla seotud isa äraminekuga/lahutusega, ka teie uue suhtega, aga ka üldisema arengulise fooniga: väga paljud teismelised reageerivad selles eas sarnasel moel, muutudes masendunuks ja justkui suutmatuks oma emotsioone kontrollida. Nii üle võlli keeratud rõõmustamine kui ka must masendus on ses eas täiesti normaalsed, ka õpiedukuse langust loetakse pigem arenguliseks märgiks, sest nii paljud muud tähtsad asjad tõusevad fookusse. Teismelise maailm ongi mingis mõttes justkui tagurpidi, suur rahulolematus kõigi ja kõigiga, kaasa arvatud iseendaga, väga sage on noore inimese tunne, et mitte keegi maailmas ei mõista mind, ja ka tal endal on raske iseend mõista ja heaks kiita. Noore inimese kehas toimuv hormonaalne revolutsioon annab fooni rahutuseks, ärevuseks, ülereageerivuseks. Keegi mind ei armasta, keegi mind ei mõista, isa läks ära, ema nõuab mingeid mõttetuid asju, emal on mingi nõme uus mees... see võib olla tavapärane sisemine mõttekäik (mõistagi mitte tingimata teie tütre oma, modelleerisin pigem üldisemat mõttemalli).
Olukorras, kus tundeid on palju, ei too rahustust kaasa veel rohkem tundeid. Kui lasete end nakatada tütre tunnetest, on olukorras kaks tunnetega ülelaetud inimest, ja plahvatusoht on suur. Neis olukordades on enamasti abi täiskasvanust, kes ärritunud lapse kõrval säilitab rahu ja võtab hoiaku: ma näen, et mu lapsel on probleem, ma püüan temast aru saada. Ikka on abi tunnete mõistvast peegeldamisest, võimalusel peaks sellele järgnema kuulamine, et olukorrast paremini aru saada.
See võib tunduda ja mõneti ongi raske ülesanne, kuid harmoonia taastamise võti on teie käes. Ühelt poolt mõistev suhtumine teismelisele omasele ülekeemisele, teisalt aga ka selgemad piirid. Ei ole mõtet laskuda vaidlusse - öelge, kuidas teie arvates olema peab ja eemalduge olukorrast. Vanemluses on ikka need alad, kus vanem oma mõjususega seab vastuvaidlematud piirid; samas on päris suur ka see ala, kus vestlus on dialoogiline, kus koos arutletakse ja jõutakse kummalegi sobiva lahenduseni. Kuid koostöövestlusi saab ikka pidada vaid rahumeelses olukorras, nii et selleks on vaja aega ja kohta valida.
Kindlasti on vajalik last kuulata, et aru saada, mis teda vaevab, ja kuulamise juurde ei kuulu etteheited ja vanemlik moraalilugemine; Kui nooruk tunneb, et vanem tõesti püüab mõista (mitte mõjutada), on võimalus usalduslikuks jutuajamiseks palju suurem.
Inimesele on tõepoolest omane see, et oma tõelisi tundeid julgetakse näidata vaid kõige lähedasematele. Nii et lapse tunnete näitamine on ikka ka usaldusavaldus teile. Selle usaldusavalduse sees on aga ka lapse appihüüd, püüd mõistmisele ja toele - ja oleks vaja ka uurida, milline on see tugi, mida tema ootab, sest see tugi, mida teie arvate, et ta vajab, ei pruugi olla tema tegelik vajadus.
Kindlasti ei ole abi iseenda süüdistamisest. Ükski vanem pole täiuslik, ka vanematena me ikka eksime ja õpime ning teie valmidus õppida midagi teisiti tegema, et teie omavaheline suhe parem oleks, on kindlasti toeks olukorra lahenemises.
