Tere! Minu mure on järgmine. Minu poeg on peaaegu 5-aastane ja meil on juba teist aastat probleeme tema käitumisega lasteaias. Eelmine aasta algasid probleemid sellega,et ta pidevalt jonnis ja karjus,seda ka kasvatajate peale. See aasta on asi juba nii kaugele läinud,et on ka vägivaldne ja pidi ka narrima teisi. Mure selles,et kodus meil sellist asja ei ole ja me ei tea mis lasteaias toimub. Ta on muutunud ka kinniseks ja ta ei räägi midagi. Kas asi võib olla ka selles,et kasvatajad igapäev arutavad neid probleeme tema kuuldes ja ka teiste lastevanemate kuuldes??? Nüüd tuleb välja et rühmas on ka teiste lastega muresid,sh. karjumine ja löömine. Suureks mure kohaks on ka see et talle meeldib hirmsasti suuremate lastega mängida ja koos olla. Sealt ta õpib ka rumalusi ja inetult rääkima. Ta on kõigele vastuvõtlik ja lubab ebdale teha mida teised tahavad.Ta ei saa absoluutselt aru,mis on hea ja mis on halb. Olen näinud kuidas nood teda jalaga nügivad .
Oleme käinud ka psühholoogi juures ja see saatis ta ka neuroloogi juurde.Kuid viimane ütles,et kõik on korras.Hetkel üritame psühholoogi kätte saada ja lõppvastust,mida tema arva.
Kuidas aga oma last aidata ja suunata,kuidas olla kindel et ka lasteaia kasvatajad teevad kõik õieti?? Miks ta kodus ei käitu nii??Kodus on ta üli lahe ja huumorimeelne laps.
Niipalju kui kõrvalt ikka jälginud oleme siis kasvatajate eesmärk on lapsi mitte liiga ligi endale lasta ja nendega suht pealiskaudselt suhelda.Nt.oli emadepäev ja minu laps hüüdisi tädi,vaata minu emme on siin.Seepeale kasvataja lausus,et ah lase tal praegu olla,sina hakka riidesse panema. Oleks ju võinud vastata,et oh kui tore aga paneme nüüd siis ruttu riidesse.Neid näiteid on nii palju.See pidev häda ja vinguval toonil suhtlemine on lihtsalt nii väsitav,et lihtsalt ei jaksa enam.
Kas see kõik võib ka mõjutada lapse käitumist lasteaias lastega kui ka kasvatajatega???!!!
Teil on mure oma poja järjest enam sageneva agressiivsuse, teiste narrimise ja ka üha kinnisemaks muutumise pärast. Teil on põhjust arvata, et need ilmingud tulenevad just sellest, mis lasteaias toimub ja kuidas kasvatajad lapsi kohtlevad. Kui arvestada seda, et kodus laps kunagi nii ei käitu, on pingevaba, siis tundub igati loogiline muretseda selle üle, kuidas poiss end lasteaia tunneb. Kui küsite, kas kasvatajate reageeringud ja suhtlemisviisid lastega lapsi mõjutavad, siis jah, kindlasti. Igas konkreetses olukorras vajavad ju lapsed tagasisidet, nad võtavad omaks eeskuju ja kujundavad selle järgi oma suhtumised ja käitumised, samuti selle, kuidas probleeme lahendada, teistest hoolida ja enda eest seista. Lapse õpivad ju kiiresti ja kõige rohkem mõjutavad neid just need täiskasvanud, kellega nad pidevalt koos on, need, kes talle kõige lähedasemad on – niisiis esmalt muidugi kodu ja vanemad, aga kahtlemata pika päeva jooksul ka lasteaia töötajad.
Küllap teate seda isegi ja püüate parimal moel poega aidata ja tema käitumist mõista, suunata. Kuidas aga mõjutada seda, mis toimub väljaspool teie vaatevälja, kui te pole kohal? Kui teil on põhjust arvata, et lasteaias üldiselt valitseb eemalolev hoiak, vähe empaatilist suhtumist ja märkamist, lastevahelisi probleemidega mittetegelemist, siis see teema väärib kindlasti ülesvõtmist ja laiemat arutelu koos teiste vanematega. Ilmselt sellest ei muutu midagi, kui te üksi muretsete. Julgustan oma tähelepanekutest rääkima ja koos asjaosalistega, st kaasata nii teised vanemad, kui ka lasteaia õpetajad. Muidugi ei ole see kerge, võimalik, et esialgu hoopis pinget tekitav. Seetõttu on eriti oluline läbi mõelda, kuidas oma murest rääkida nii, et ei tekiks lasteaiapoolset vastuseisu. On ju nemadki seni püüdnud oma tööd teha oma parimate arusaamade ja kavatsustega, neil ju palju lapsi ja kõike ei jõua jälgida ja ära lahendada. Alustada võiksite oma tähelepanekute jagamisest, murest poja enesetunde pärast ja uurida, kuidas lasteaias toimitakse, kui keegi lastest ilmutab agressiivsust. Edasi saate jagada mõtteid, mida teie õigeks peate ja mida mitte. Teil on ju õigus oma lapse eest seista ja soovida tema heaolu arvestavaid reageeringuid. Kui aga seni on olnud hoopis nii, et teid on süüdistatud teie lapse käitumise pärast, siis samuti on mõistlik paluda ühiselt arutelu, mida teha. Ikka nii, et ei jääks kõlama personaalsed süüdistused, kes mida valesti teeb, vaid pigem arutleda probleemide lahendamisviiside üle. Hea oleks ju üles leida ühised arusaamad laste kohtlemisel ja need, mis võiks olla teie väärtustega vastuolus. Kui ühe õpetajaga ei saa jutule, siis kaasake teisi. Mida rohkem arvamusi, seda kindlam on loota muutusi.
i tädi,vaata minu emme on siin.Seepeale kasvataja lausus,et ah lase tal praegu olla,sina hakka riidesse panema. Oleks ju võinud vastata,et oh kui tore aga paneme nüüd siis ruttu riidesse.Neid näiteid on nii palju.See pidev häda ja vinguval toonil suhtlemine on lihtsalt nii väsitav,et lihtsalt ei jaksa enam.