Olen kurb 8-aastase poja käitumise tõttu. Viimase kuuga on ta selletõttu saanud mitu märkust, kuid veel rohkemgi püüdu aru saada, mis on see, mis paneb teda niimoodi käituma. Ta narrib teisi, kasutadades roppusid ebaviisakaid väljendeid, nügib ja trügib, näpistab, katsub, tõukleb. Mõni klassikaaslane tõukleb siis vastu, on löönud teda raamatuga või tirinud pahaselt prille ära. Pojast, kellega varem sai asju arutada ning kes oli hea sõber ja klassikaaslane, on viimase kuuga saanud teiste narrija ning teistele halvasti ütleja. Klass on neil väike, samuti kool.
Ta on iseloomult üsna kinnine ning vähese jutuga laps. Kuidas võiksin ma sellel teemal temaga rääkida, aktiivselt kuulata, kui vastus on :"Ma ei tea!", "Lihtsalt juhtub" või muu selline "tore" lause, mis ei vii edasi.
Äkki abi otsida proffesionaalilt? Pereteraapiast?
Olete mures oma poja käitumise tõttu ja soovite rohkem oskusi, et last aktiivselt kuulata.
Selles olukorras, mida kirjeldate, on tõesti vaja last kuulata, et temast aru saada. Laps ei tee ju midagi niisama, ikka on käitumise taha peidetud mõni sõnum, mida laps aga laps ei oska ise väljendada. Siin saabki lapsele appi minna, teda aktiivselt kuulates.
Oluline on saada aru, mida laps tunne ja mõtleb. Lapsed ei oska oma tundeid väljendada ega nendega toime tulla, seda peab lapsele õpetama. Kui peegeldate tema tunded tagasi viisil: sa olid tõesti pettunud sõbra peale..., sa olid pahane, sest sinu arvates alustas tema tõuklemist..., sulle ei meeldinud üldse, et... , sa oled kurb, sest..., jne. Nii õpib laps, et ebamäärastel pahadel tunnetel tema sees on nimed, neid saab välja öelda, ei pea lööma, vaid saab öelda: mulle ei meeldi. Palu ära tõuka mind!
Kui aktiivne kuulamine pole veel väga "käpas", on sage, et kuulamine lõpeb kohal, kus laps vastab: ma ei tea. Siitki tuleks katsuda edasi minna, öeldes näiteks, et "Tundub, et sa pole veel sellele mõelda jõudnud," või "Paistab, et sa ei taha sellest mulle rääkida" või "Sul pole siis üldse aimugi, kuidas see asi juhtus." Võib juhtuda, et just seesugune lause aitab lapsel oma mõttele paremini pihta saada või julgustab rääkima. Vahel aga lõpebki kuulamine sel kohal, sest vägisi ju midagi ei saa, kui laps ei soovi end avada, tuleks seda respekteerida, samas aga mitte pahandata, vaid näidata igati, et olete valmis last kuulama siis, kui ta seda soovib.
Näiteid aktiivse kuulamise kohta saate vaadata ka meie kodulehelt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Samas peaks silmas pidama ka seda, mis on laiemalt lapse ümbruses toimumas. Iga muutus on stressi allikas, seetõttu reageerivad lapsed käitumismuutusega ka sel juhul, kui peres on näiteks tekkinud pinged, või keegi on jäänud haigeks, ees seisab või äsja on toimunud kolimine, lahutus vms.
Ka see, mil viisil lapsega käitutakse, on oluline. Ehk võib asi olla selles, et lapsel on vähe eakohast otsustusõigust? Kas laps saab piisavalt privaatset aega koos kummagi vanemaga? Kas peresuhetes on varjatud pingeid?
Võimalik, et leiate ise lahendusi, kui aga mitte, siis on loomulik pöörduda pereteraapiasse.
