minu lugu on vast teile igapäevane, aga minu jaoks hetkel ületamatu. minu teismeline poeg läks kutsekooli sel aastal ja kodust ära. ma ei ole sellega veel üldse harjunud, aga see oli tema enda suur soov ja ma leppisin. nüüd kui möödas kooli algusest vaevalt kolm nädalat saan aru, et see elu, mida ta seal elab, on õudne. ma ei tea kas nad seal üldse magavad ka või ainult pidutsevad ja kas siis kooli ka hommikuti jõutakse. õnneks ei ole õpetajad veel minuga ühendust võtnud, järeldan, et ikka mingitel päevadel mu poja koolis käib. proovin talle ikka iga päev korra helistada, aga vahest ei saagi teda kätte ja siis ta ütleb järgmisel päeval, et oli unustanud telefoni koju või midagi sellist. abikaasa küll vahest ütleb, et lase poisil elada ja ära helista kogu aeg, aga minul ju süda valutab. tahestahtmata tekivad mõtted, et kas tal siis kodus ei olnud hea, et ta üldse (ka nädalavahetustel) pole nüüd koju tulnud. kuna mu abikaasa on kunagi käinud ka perekoolis, siis ta soovitas mul öelda pojale, et muretsen end lõhki siin. aga poeg vastas, et ole mamps mureta. saan aru, et noored tahavad pidutseda, aga kodust välja pääsedes võib see pidutsemine üle piiri minna. mismoodi ma võiks veel oma muret talle öelda ja põhjendada? täna käis peast läbi, et võtan naabrinaiselt auto ning sõidan poega sinna kaugele ühikasse vaatama. Või on see päris vale??
Poja lahkumine kodunt on suur muutus nii talle endale, kuid kahtlemata ka teile. See on iseenesest väga loomulik, et teie süda on rahutu ja igasugused muremõtted tulevad pähe. Kuid kas need mõtted on pigem kahtlused ja kujutlused või on teil reaalselt põhjust arvata, et teie poja elus on ohud? Ilmselt olete tundlik igasuguse info suhtes, mis puudutuab üldse noori, pidutsemist, alkoholi jt kahjulikke aineid. Kuid kas teil on alust arvata, et teie pojaga on midagi halvasti või et ta ei tule toime iseenda eest seismisega, piiride pidamisega, mittesobivatest kaaslastest hoidumisega? On ta mõjutatav, alkoholilembeline, kohustusi eirav ja suutmatu enda eet vastutust võtta?
Muidugi on see loomulik, et soovite teada, kuidas tal läheb ja tunneksite rõõmu, kui ta koju tuleb ja teie järgi igatseb. Teid rahustaks see, kui te saakiste igal hetkel temaga kontakti, kui vajate. Kuid isegi kui te temaga olete sagedases telefonikontaktis, ei saa te ometi rahu ja arvate, et parem oleks siiski kohale minna. Kuid mis teid õigupoolest üldse rahustaks? Te ju ei saaks nii või teisiti kogu aeg kohal olla, näiteks kui nad õhtuti sõpradega aega veedavad ja kaitsta teda kõikivõimalike ohtutude eest.
Ma ei tea kas see teid rahustab, kui teismelistestel ongi sõbrad kõige tähtsamad ja huvi vanematega koos olla väheneb. Üks noor inimenen peabki saama tunda, kuidas on ise hakkama saada, tunda, et nad on sõprade hulgas tunnustatud, nad peavadki võitlema iseseisvuse eest, mille juurde kuulub ka protestimine täiskasvanutega, nende ettekirjutuste eiramine, piiride ületamine, oma arvamuse omamine ja selle eest võitlemine jne. Te peaksite muretsema, kui teie poeg oleks pidevalt kodus ja ei tunneks huvi omaealisteega koosolemiste vastu ja ei julgeks minna üksi kodunt eemale, kus ta ei saa loota vaid vanemate hoolele.
Kui teil on aga tõesti konkreetselt põhjust muretseda, et teie poeg võib puutuda kokku millegi ohtlikku ja kahjustavaga, siis on teie võimalus peamiselt hoida temaga usalduslikku suhet, mis teeb võimalikuks, et ta vajadusel julgeb ja saab teie poole pöörduda. Kui te aga liialt survet avaldate, pidevalt ülemäära hoiatate teda, koormate ta üle oma muretsemisega või koguni panete piinlikku olukorda (teete skandaali sõprda ees, karistate, noomite vms.), siis on enam-vähem kindel, et panete ohtu tema usalduse. Ühele noorele võib vanemate ülemuretsemine, nt pidev järelepärimine või kontrollimine, tunduda tema enda mahategemisena, nagu peakiste teda saamatuks ja abituks. See paneb teda pigem tõestama endale, et ta ei ole vanemte mõju all ja tegema midagi, mida muidu ei teeks. Pigem kalduvad just need noored, kes on kasvanud liiga range kontrolli ja surve all, olema väljaspool kodu üleliia pravuurikad, üleolevad või seadustega pahuksis. Ülehoitud ja liialt vanemte murest mõjutatud saavad kaasa ka ise ärevuse ja suutmatuse enda eest seista.
Kui te olete seni oma pojaga hästi läbi saanud, andnud talle kaasa oma arusaamad, väärutsed ja võimaldanud ka temal endal olla tema ise, toetanud tema iseseisvumist ja vastutustunnet, siis saab ta hakkama ja üksikud noorte tembud ei ohusta teda samuti. Usaldage ka oma mehe rahulikku meelt ja toetage ka isa-poja konakti hoidmist, sest teismelisele pojale tähtis just isa arvamus ja vajadusel tema sekkumine.
Praegu võib olla parim see, et keskendute ise muutusega toimetulekule, mil poeg on ära ja ei vaja enam niipalju teie igapäevast hoolt. Nüüd on aeg rohkem enda jaoks, uute huvide, võimaluste leidmise aeg, mehega koosolemiste jaoks.
