Tere ! Selline imelik lugu, laps 2a,3kuune ja keeldub kategooriliselt pesemisest(vanni minemisest). Hambaid ja silmi peseb meeleldi. Vägisi ka ei saa teda vanni ajada, võimatu ju. Mida soovitate.
Vägisi ei tasu tõepoolest last vanni panna. Teie kirjast ei selgu, kas selline käitume on tekkinud äkki ja kas teate, millest selline muutus tekkis. Üldiselt tasub sellises olukorras aktiivset kuulamist proovida. Ühelt poolt saab laps siis oma pinge ja vastupanu välja rääkida endast (eeldan, et ta oskab juba rääkida mingilgi määral). Teiselt poolt võite last kuulates saada infot põhjuste kohta, miks ta keeldub vanni minemast.
Võite kutsuda teda vanni ja kui ta keeldub, siis peegeldada talle tagasi selle, mis ta ütleb. Näiteks: „sa ei taha täna vanni tulla?“ või „sa kadad tulla?“ või „sa ei taha ennast pesta“. Võimalik, et laps on ehmatanud ja hakanud kartma midagi, või on tal vannis külm või hoopis liiga palav olnud. Võimalik, et kuulamine ei too kohest infot, kuid kui laps tunneb, et teda püütakse mõista, siis võib tema vastupanu raugeda.
Vahel võib olla abiks kui laps näeb, et teised ka käivad vannis ja vannis on tore.
Teie võite jääda selle juurde, et tahate last siiski pesta, kuid koostöös lapsega saate leida viis, kuidas ta selleks valmis on. Selles vanuses nõuab lahenduste leidmine tihti suurt loovust ja tõenäoliselt ka teatud kogus huumorit. Ning peamisena rõhutaksin kuulamist!
Lisaks võite lugeda Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“ , Jesper Juuli „Tark laps“ ja „Ei ütlemise kunst“ ning osaleda Gordoni Perekoolis.
