Tere!
Olen lugenud Teie foorumit päris palju ja tuttav ka teavitanud lähemalt Gordoni perekooli põhimõtetest. Seega üritan nii palju kui võimalik rääkida lastega, seletada kõike, "mina" sõnumid saata jne jne. Aga on tihti päevi, kus ma tunnen, et lihtsalt ei jõua enam rääkida. Ma seletan asja ära, räägin miks ei tohi või miks nii tegema peab aga siis tuleb tüdruk (4 a) ja küsib uuesti. Nii teeb ta vahel mitu-mitu korda järjest. Sama on igasuguste keeldudega - lihtsalt ei jõua ühte sama asja mitu korda rääkida. Tüdruk teeb pooltel kordadel ikka seda mida ise tahab. Ja kui veel jonnima hakkab siis ei kuula üldse. Tihti ütleb et emme ära räägi. Võtan sülle, tahan rääkida aga tema lükkab mu ära. Ma saan aru, et tuleb ennekõike mõelda lapse tunnetele aga mõnikord tahaks karjuda, et kes minu peale ka mõtleb; kes minuga arvestab! Ma tunnen, et mind (isiksusena) pole olemas, kõik käib lapse järgi. Mõtlen kuidas tema end tunneb, mida arvab, väldin olukordi mis last võivad häirida - selle järgi sätin oma päeva, oma elu. Olen väsinud, ausalt öeldes!
Tere!
Nii hea on teada, et Gordoni perekooli põhimõtted on paljude inimesteni jõudnud. T. Gordon töötas välja oma meetodi koolituse põhimõttel. Lisaks sellele siis kirjandus ja muu info. Olen ise Gordoni perekooilituse koolitaja ja sageli ütlevad koolitusel osalevad vanemad, et alles nüüd saame aru, mida T. Gordon oma raamatus "Tark lapsevanem" on tegelikult mõelnud. Nii ongi. Üks asi on lugeda ja teistelt kuulda, kuid koolitusel osalenuna kogetakse kõike läbi iseenda. Teistega suheldes on oluline, et minu enda mina kese oleks kindlalt paigas. On oluline jälgida ja väljendada oma enda vajadusi ja tundeid. Enne kui mind hakatakse kuulama, pean mina teist kuulama. Kuulamine siin elus üldse on üks oluliseimaid asju. Sageli me kuulame aga ei kuule. Selleks on vaja lahti mõtestada emotsionaalne kood, mida teine tegelikult mõtleb või tunneb. Näiteks: "Sa oled kurb? See ei meeldi sulle. Sa tunned hirmu. jmt". Kuulamine õnnestub siis, kui ma olen teise jaoks täielikult kohal, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Teine saab aru, et mind tõesti kuulatakse. Kuulamise eesmärk on teist mõista ja aidata tal tema probleemi lahti mõtestada ning sellele sobiv lahendus leida. Mina ei võta vastutust teise probleemi lahendamise eest. Olen talle abiks lahenduste leidmisel.
Kui minu vajadused on jäänud rahuldamata, muutun ma rahulolematuks ja väljendan seda emotsiooonaalse käitumisena. Ei pea aga käituma vihaselt. Selle asemel võib öelda näiteks: "Kui su mänguasjad on õhtul kokku korjamata, laiali, siis teeb see mind pahaseks, sest ma olen õhtul väsinud ja tahan puhata". Tuleb enda vajadusi jälgida ja enda tundeid ehedalt väljendada.
Vahel muutuvad lapsed sellepärast pahuraks, et miks ema või isa ei ole "psühholoogiliselt tugev". Psühholoogiliselt tugev olemine tähendabki vastutuse võtmist iseenda tunnete ja vajaduste eest. Lapsed seda öelda ei oska, kuid nad vajavad tugevaid vanemaid, mitte füüsilises mõttes, vaid psühholooglises tähenduses. Perekoolituse üks eesmärkidest ongi mitte ainult oskuste ja teadmiste andmine vaid see annab ka julguse ja vabaduse tunde olla just selline inimene nagu mina olen. Läbi mina eheduse edasi antud "mina" sõnumitel on hoopis teine kandepind.
Soovitan Teil osaleda Gordoni perekoolitusel. Tere tulemast!
