Poeg on praeguseks juba 1a7 kuune, kuid tundub, et kõik perekoolis omandatu on jooksnud minul mööda külge maha. Olen püüdnud aktiivselt edastata mina-sõnumeid, kasutanud lapse probleemi korral aktiivset kuulamist (tema puhul pakkunud erinevaid variante, mis teda võiksid aidata ja talle sobida) ning üritanud laste omavahelistes konfliktides säilitada kõrvalt vaataja roll ning mitte igal juhul last keelata ja piirata. Ometi olen jõudnud olukorda, kus olen viimasel nädalal üha sagedamini kasutanud seda, et tutistan last juhul kui minu jutt talle korda ei lähe ning vahel sõna otseses mõttes karjun lapse peale, et talle oma mõtet teatavaks teha. Laps on üliaktiivne ning väga kange loomuga. Kord midagi pähe võtnud, korrutab ta seda asja senikaua kuni ta selle lõpuks saab või siis asub ise eesmärgi poole püüdlema vaatamata minu seletustele. Olen tähele pannud, et ta on minu jutuga sedavõrd harjunud, et seda üldjuhul isegi ei pane tähele. soovimatu tegevuse katkestab vaid juhul kui ma tõesti kõrval karjun ja ta jõuga eemale viin. Kuna elukaaslane ei võta lapsekasvatusest aktiivselt osa ning meie omavaheline läbisaamine on vägagi keeruline ja mitte teineteist toetav (elame küll koos ühe katuse all, kuid ajame sisuliselt sootuks erinevaid asju), on kogu lapse kasvatamine, hooldamine, temaga tegelemine ning majapidamine minu õlul. Paaril viimasel nädalal tunne, et selle koorma all on väga raske vastu pidada ning ärritumist on seda rohkemgi. Kui sinna juurde lisada loomult aktiivne ning kange laps, on tulemus see, et vahel on mul tõeliselt hirm iseenda kui lapsevanema ees. Olen läbinud Gordoni Perekooli ning tean, kuidas oleks hea lapsega käituda, kuid kaldun väga kõvasti nö vana mudeli poole, kus kõige lihtsan lahendus on lapse karistamine. Õhtuti loen perekooli oskusi ning luban hommikul paremini alustada, kuid järgmisel päeval kordub kõik samamoodi nagu eelmiselgi. Ehk oskate anda nõu, mida antud olukorras teha või kuidas käitud?
Seda on igati tore, et vaatamata tagasilangustele olete ikka ja jälle tahtmist täis proovida perekooli oskusi. Kindalasti on tähtis, et ise tahate saada hakkama ilma tutistamise ja karjumiseta ning tunnistate, et see on ikkagi vahel väga raske. Nii ongi, et pingelisemas olukorras ja kui vaja kiiresti sekkuda, siis on vanad võtted kerged tulema.
Arvan, et käepärasemaks ka äkilisteks olukordades oleks uued oskused siis, kui põhioskusi (mina-keel, kehtestamine ja aktiivne kuulamine) järjekindlalt harjutada ja erinevates olukordades kuni nad muutuksid enam-vähem automaatseks ja loomulikuks. Keeruline on aga siis, kui laps kogeb vaheldumisi, kord mõistvat, tasakaalukat ja kindlameelset vanemat kord jälle autokraatsust ja agressiivseid võtteid (nt karistamine, ähvardamine, karjumine jne.). Segadust kui palju ning laps kaotab kindlustunde, kompab piire, on segaduses, muutub rahutuks ja ettearvamatuks.
Teie laps on veel väike ja pikast jutust ja pidevast korrutamisest pole enamasti ka kasu. Küllap on vahel päris õigustatud lihtsalt sekkuda nii, et konfliktseks muutunud olukord lõpetada lapse sülle võtmise ja mujale toimetamisega. Hea on aga ikkagi anda selgitusi ja teha seda mina-keeles, samuti olla valmis last ära kuulama ning julgustada teda end väljendama niivõrd kui vähegi sõnavara võimaldab ja järjest areneb. Ei teeks paha ka vaadata üle perekooli materjalidest keskkonna kohandamise teema mõned abinõud aitavad vältida korduvaid pahandusi. Samuti mõelda ennetamiste peale, vt ennetav mina-sõnum, püüda saada kokkuleppeid, veenduda, kas ta saab aru, mida temalt oodatakse jne.
Teie kirjast selgub ka, et vajaksite rohkem mehelt tuge ning tunnete end oma muredes üksi. Kindlasti on oluline enda peale mõelda ja midagi ette võtta, et võiksite end tunda rõõmsa ja rahulolevana. Sellist ema (kindlasti ka isa) vajab ka teie laps. Seega mõelge ja võtke midagi ette, kuidas end aidata ning leida kooselust mehega üles see, mida vajate.
Rõõmsaid koosolemisi kogu perele!
