Tulime lastega linnast – mina, Markus (6) ja Rasmus(4) ja Marie Reti vankris. Poisid jooksid ja Markus kukkus asfaldile, kriimustas oma sõrmanukid ära. Päris valus oli.
Kodus teatas ta: "Ma oleks tahtnud hoopis, et Rassu oleks kukkunud".
Mina seepeale: "Sul on vist see käsi ikka väga valus."
Markus: "Jah, ja ma ei taha, et sa seda viinaga puhastaksid."
Mina: " Sa kardad, et see puhastamine on ka valus, jah."
Markus: "Jah."
Siinkohal jäigi jutt pooleli. Markus ei nutnud enam ja läks Rasmusega mängima. Kuid mulle tundus, et see aktiivne kuulamine jäi mul kuidagi pooleli, ma ei osanud enam edasi minna, kokkuvõte jäi ära. Hiljem arutasime seda juhendajaga ja ta arvas, et jutt ei peagi alati pikk olema ja ju siis sel korral sellest Markusele piisas.
Mis veel puudutab aktiivset kuulamist, siis mulle pahatihti tundub, et ma ei oska. Eks siis vaja veel õppida. Ja muidugi see, et pidevalt on kiire-kiire-kiire.
Mulle tundub, et Sa kasutasid aktiivse kuulamise tehnikat väga ilusti. Ja tõepoolest - jutt ei pea olema pikk. Antud juhul sai laps ennast ilusti ventileerida ja oma hirmu jagada.
Harjutamine teeb meistriks. Ja eks see võtab aega. Samas on tekkivatest positiivsetest muutustest rõõm suur ja kompenseerib vaeva?. Mida enam haarjutdada, seda kindlamalt saad sa hakkama ka kiiretel momentidel - vilumused muutuvad ju meile harjutamise käigus omasemaks ja automaatsemaks. Ei maksa unustada õppimise astmeid!