Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Perekooli oskused praktikas :: Ei tea kas saab veel asja

Eiteamissaab
Külaline
Postitatud 25.01.2007 kell 12:38
Minu elu suurim mure on tekkinud viimase 13 aastaga, mil sündis perre teine laps-poisslaps. Oleme selle aja läbi käinud justkui kadalipust tõusude ja mõõnadega, enamasti mõõnadega.Mured algasid juba 1 aastaselt, kui ta jalad alla sai ja kõike muud kui lubatud asju tegi. Põhiline tähelepanu koondus talle ja on seda siiamaani.Ei möödu päevagi kui meil ei ole temaga mingit muret. Küll on koolis märkused, et kodutööd on pidevalt tegemata, küll on asjad koju ununenud, küll üks ja teine asi kadunud.Ei jõua neid asju kõike üles lugeda, mis muresid on tekitanud.Kõikide kohustustega viivitab ta alati viimase piirini, siis kas jõuab napilt või jäävad asjad üldse tegemata. Nii on ka koolis hinnetega. Veerandi jooksul ta suudab koguda 10 puudulikku hinnet ja viimasel veerandi nädalal hakkab siis meie poeg hindeid parandama, ise nii närviline ja õnnetu oma kahehunniku otsas.Oleme seisnud abikaasaga õppenõukogu ees, silmad häbi täis, mida kõike meie poeg teinud pole. Lisaks kõigele on ta hooletu,on võimeline talvel jope selga tõmbama palja T-särgi peale, kui ma tähele ei pane. Ise lõdiseb külmast aga ei anna endale aru, miks?Tema tuba näeb välja nagu prügila, mille põrandalt voodist ja mööblilt võib leida toidujäänuseid piimatasse musti sokke ja puhtaid riideid läbisegi.Mureliku vanemana olen käinud lastevanemate kursustel. Käisime psühholoogi juures kui poiss oli 9aastane. Läbisime ajuuuringu Tartus Lastekliinikus, oleme vestelnud psühhiaatriga. Kõik "teadjad" kinnitavad , kui ühest suust-poiss on täiesti normaalne, vähe impulsiivsem, kui teised ainult.Pere esimene laps on tüdruk, kes on temale vastupidiselt liiga korralik ja kohusetundlik. Temaga pole meil kunagi muresid olnud aga kuna poeg on võtnud kogu tähelepanu on tüdruk kindlasti kannatanud tähelepanu puuduse all(Seda on märgata praegu, mil ta on juba 15 aastane ja meie suhted on jahenenud, ilmselt on süüdi selles puberteediiga ja see on mööduv, lohutan ma ennast)Karistanud oleme teda ka füüsiliselt, kuigi praegu alles mõistame, et see on olnud viga. Aga kui tagasi mõelda, et ajab ikka närvi mustaks küll, kui kogemusi ja tedmisi pole ning siis oli vits kerge kapi tagant tulema. Oma vigadest pole see laps kunagi õppinud. On võimeline astuma 1 ämbrisse 10 korda ning seejuures kinnitama, et tema pole midagi valesti teinud. Lisaks kõigele ta on suur valetaja. Saan aru,et see on tal enesekaitseks juba väiksest pärast, et mitte vitsa saada, aga ta pole siiani õppinud et kui paha tegu pärast välja tuleb on see juba nagu suureks veerenud lumepall ja lisaks sellele veel valetamine ka....Temaga on veedetud pikki õhtutunde, et rääkida , millest need probleemid tulevad ja mis talle muresid tekitavad. Sealsamas tundub, et ta saab kõigest aru ja lubab ennast parandada aga tihtipeale jäävadki need ainult lubadusteks. Need 13 aastat on mind teinud vastikuks närviliseks mutiks ja viimasel ajal on tahtmine kõigele käega lüüa. See kõik on rikkunud ka meie suhteid abikaasaga ja tütrega. Eelmisel aastal sündis perre ka 3 laps-POISS jälle. Siiani tundub temaga küll kõik korras olevat, oma ea kohta isegi väga tubli. Kui vanema poisi pärast jälle tüli majas ja õhk elektrit täis, kipub väikemees teisi lööma ja hammustama. Minul jälle küsimus õhus, miks? Tuli välja, et vanem vend lasebki ennast niimoodi tutistada ja mänguasjadega taguda ise sealjuures kõva häälega naerdes. Oleme väiksega juba pool aastat beebikoolis käinud ja nüüd aastasena äkki kipub teisi tutistama ja lööma, ise sealjuures naerdes. Kui ütlen talle, et tasakesi tee pai, nii ei tohi, saab ta sellest veel rohkem hoogu juurde. Mida küll teised emad mõtlevad?Üks vägivaldne pere, kindlasti. Jah, oleme teinud vigu suure poisi kasvatuses ja ei tea kas saabki veel asja, kuid et seda kõike vältida väiksema kasvatuses pöördungi teie poole küsimusega-MIDA TEHA? Sest niimoodi enam edasi minna ei saa, armastame oma lapsi selleks liiga palju...
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 26.01.2007 kell 13:53
Kallis, eiteamissaab! Möödunud 13 aastat on olnud teile tõeline katsumus ja on teid tõsiselt väsitanud. Tore, et veel praegugi on teil jõudu, et armastada oma lapsi ja aidata neil eluga toime tulla. Tore, et olete ka abi otsinud, praegu siit foorumist ja varem kliinikust. Mõtleme siis, mida teha edasi. Minu põhiline soovitus - leidke perekool ( siit sinamina kodulehelt või helistage kontakttelefonil 6816570 ) ja käige see läbi. Perekoolis õpite suhtlemisoskusi, mida saate kasutada kõigi lastega ( ka abikaasa ning kõigi inimestega) suheldes. Kunagi pole hilja suhteid parandada. Saate olla lähedasem oma 15. aastase tütrega ja mõista ja mõjutada oma 13. aastast poega. Koolitajana olen kuulnud vanemaid imestamas - hõiskamas, kuidas paranesid suhted 18. või 19. aastaste lastega. Seni kuni ootate koolitust,võiks ka juba midagi teha. usun, et teie murelaps - poeg on iseendaga rahulolematu. Ma usun, et teil on raske teda kiita ja näidata talle välja oma armastust, isegi kui südames seda tunnete. Kui tunnete pahameelt tema tegude vastu, siis see väljendub teie kehakeeles, näoilmes, kehahoiakus, hääletoonis isegi siis, kui te seda otsesõnu ei väljenda. Proovige nüüd leida oma pojas neid oskusi, omadusi, tegevusi, mis on tunnustust väärt ja väljendage seda. Iga inimene vajab armastust ja lähedaste tunnustust ja selle puudumine teeb õnnetuks ja trotslikuks. Kindlasti on temas häid külgi. Kui muud pole siis märgake tema pingutusi. Kui õpibki ainult veerandi lõpus, siis võiks seda tunnustada. Selle asemel, et noomida: " Kui palju kordi ma olen sulle öelnud, et tuleb õppida kogu veerandi jooksul, mitte ainult lõpus pingutada," öelge :"Ma märkasin, et sa tegid tõsist tööd, et oma hindeid korda saada." Seda isegi siis, kui mõni aine jäigi "kaheks". Sel juhul võiks näidata eesmärgi saavutamise teed. "Kui sa järgmine veerand alustad hinnete parandamist nädal varem, siis õnnestub sul tõenäoliselt kõik kolmed saada." Kriitikat ei tasu teha, sest kriitika halvendab ainult suhteid, pigem otsida teid eesmärgi saavutamiseks. Soovitan teil lugeda Gordoni raamatut "Tark lapsevanem". See on perekoolituse nn õpik ja lisalugemine ja annab ka ilma koolituseta ( kuid ei asenda seda) ideid ja mõtteid, kuidas suhelda. Kui probleemid keskmise pojaga ikkagi püsivad, siis võiks uuesti otsida abi spetsialistidelt, psühholoogilt või arstidelt. Möödunud aastate jooksul on meditsiin edasi arenenud ja uued raviviisid ja võimalused lisandunud.
Alustage lugemis - õppimisega võimalikult kohe, sest iga päev, mil oleme õnnelikud koos oma lastega, on võit, sest varsti nad lahkuvad oma ellu ja seda aega ei saa enam tagasi.


Postitus muudetud Vaike Kumari poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!