Õnne Aas-Udam: Vanemad nimetavad jonniks käitumist, mil laps nutab, karjub, viskab end põrandale, lööb ema jmt. Seesugune käitumine on väikelapse (ja vahel ka eelkooliealise lapse) varjatud viis oma hädasolekust ja murest teada anda. Lapse iseendast arusaamise võime ja verbaalne võimekus on alles arenemas. Seega on jonnikäitumine lapse arengujärgust tulenev toimetulematus oma tunnete mõistmise ja reguleerimisega. Lapse suutlikkus oma vajadusi ise ära tunda ja neid rahuldada on piiratud. Ignoreerimise tagajärjel tunneb laps end hüljatuna, probleemi lahenduse poole liikumist aga ei toimu, sest laps üksi ei ole selleks võimeline.

Selles olukorras saab vanem oma last kõige enam toetada oma rahu ja kannatlikkusega. Kui vanem suhtub nuttu mõistvalt ning sõnastab ümber lapse tunded, kogeb laps vanema toetust ja tingimusteta armastust ning emotsioonid jahtuvad. Sealt edasi saab liikuda juba lapse mure lahendamise poole. Vanema toetava käitumise kaudu saab laps kogemuse, et on olemas erinevaid tundeid, kõiki neid võib tunda, neist võib rääkida ja saada teistelt toetust ka siis, kui tuntakse end halvasti. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ise oma emotsioone ning vajadusi mõistma ja neid ka sõnastama. See aitab luua alust lapse tulevasele toimetulekule elus ettetulevate pettumuste ja raskustega.

Õnne Aas-Udam: Beebi jaoks on pidev hoolitsus ja kohal olemine tema jaoks eluliselt olulised, sest ta lihtsalt ei jää üksinda ellu. Beebi on võimetu manipuleerima (see nõuab kõrgemat intellekti, mida beebil paratamatult olla ei saa) – küll aga oskab ta instinktiivselt kasutada oma kõige tähtsamat ressurssi, milleks on nutmine. Nutuga annab laps märku oma rahuldamata vajadustest, rõõmu väljanäitamine räägib seega rahuldatud vajadustest.

Beebi kõige tähtsamad vajadused on lihtsad: täis kõht ja soe tuba, piisav uni ja kehaline mugavus. Vähemalt sama tähtsad on aga ka turvalisuse- ja armastusvajaduse katmine, mis täitub füüsilise läheduse, hellituste-hoidmise kaudu. Beebi nutt on sõnum, et ta vajab täiskasvanut, kuna ei tule üksinda toime. Vanema tuppa ilmudes väljendab ta rõõmu, sest ilmus välja see, kellest ta eluliselt sõltub ja kes tagab tema turvatunde.

Marge Vainre: Vanemad kohtavad tihti kangekaelset keeldumist, kui üritavad lapsele juba varakult õpetada teistega arvestamist ja asjade jagamist. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi. Väikelaps peab läbima egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Näiteks võib 2-aastane nutvat mängukaaslast lüüa, et see vait jääks, selmet teda lohutada või talle eelistatud mänguasja anda. Kui väikelaps kedagi ründab, ei saa ta arugi, et ta haiget teeb. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane.

Väikelapse mina- ja meie-tunne on alles kujunemas ja eneseregulatsioonioskus vähene. Lapsel on keeruline oodata oma järjekoda, jagada teistega asju, sest tema tahe on esil ja ta alles õpib seda pidurdama. 2-4-aastane vajab aega, et uue grupi ja uute reeglitega kohaneda, tal ei ole piisavalt enesekontrolli ja sisseelamisvõimet ning piisav ei ole ka sõnavara ega väljendusoskus. Selles eas laps jagab asju pigem teatud reeglite omaksvõtust tulenevalt, mitte empaatiatundest. On täiesti tavapärane, et kodus toimib reegel jagada õe-vennaga maiustusi (sest see on juba kinnistunud rutiin), kuid väljaspool kodu võib laps sellest kangekaelselt keelduda (sest rutiin esialgu puudub).

Empaatia tekkimise üks eeldusi on kujutlusvõime, mis on seotud abstraktse mõtlemise võimega, mis väikelapsel on veel vähene, seega ei saa ta olla kuigi osav kujutlema teises toimuvat ega suuda teadlikult teise soovidega arvestada.

Marge Vainre: Igal lapsel on oma eripära, maitse ja eelistused. Meil kõigil on palju erinevaid vajadusi ja need on pidevas muutumises. Erinevas vanuses ja soost lastel ja ka samas vanuses ja samast soost lastel on erinevad vajadused, tunded ja huvid. Seega on üsna ebatõenäoline, et lapsed võiksid tahta kõike võrdselt ja samal ajahetkel.

Õigluse teema võib olla erilise tähelepanu all 5-7-aastastel lastel, kuid ka siis on see kantud pigem soovist, et keegi teine ei oleks parem. Seega vajab laps eelkõige tähelepanu ja kinnitusi, et ta on armastatud ja soovitatav on seda pakkuda nii, et see ei kajastuks vaid asjade võrdse jagamise kaudu.

Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. Olulisem kui võrdsus on võimalda lastel tunnetada end isiksusena, kelle vajaduste ja eripäradega arvestatakse.

Marge Vainre: Kui sümbiootiline ajajärk (sünnist kuni umbes viienda elukuuni) lapse arengus lõpeb, hakkab ta tasapisi aru saama, et ema ja tema on kaks eraldi inimest. Laps tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Seda protsessi, mil lapsel kujuneb arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks ehk isikupärastumiseks. Eraldumisprotsess kestab kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena hakkab kujunema lapse identiteedi alus.

1,5–2-aastane hakkab tajuma, et ta on omaette olevus, et ema ja teised ei käitu alati oodatult, et tema soovid iga kord ei täitugi. Eraldumine emast on keeruline: laps muutub iga päevaga iseseisvamaks, olles samas väga kiindunud ja sõltuv emast. Vaatamata eneseteadlikkuse kasvule kogeb laps samaaegselt tugevat ebakindlust ja hirmu mahajäetuse ees.

Laps kiindumus emasse muutub oluliselt umbes 1,5-aastaselt, sest laps taotleb lähedust nüüd emotsionaalselt kõrgemal tasemel. See on aeg. mil lapses kujuneb tahe, initsiatiiv, oskus end kontrollida (nt põie- ja soolekontroll). Laps suudab juba mitmeid asju teha ise, oskab tahta ja mitte tahta, ta on järjest nõudlikum, ja nüüd juba mitte ainult ema, vaid ka isa suhtes. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Vanemad, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvumisilmingute üle, võivad sel ajal end tunda hoopis rohkem koormatuna ja ärrituda, kui laps ilmutab tujukust ja ootab iga saavutuse märkamist. Kuna lapse enesetunne sõltub otseselt ema-isa osavõtlikkusest, on ta nõudlik ja klammerduv ning kui temaga pahandada või tõrjuda, on tal seda enam põhjust klammerduda ja oma turvalisusele kinnitusi taotleda.

Selles vanuses lapse kõige suurem hirm on eemalolek lähedastest. Isegi magamaminek võib omandada vanematest lahkumineku tähenduse. Seda hirmu aitab ajutiselt leevendada olukorra kontrollimine seeläbi, et laps püüab panna emme-issi midagi tegema (veel juua, teist unejuttu, veel pissile, uut musi).

Lapse soov saada turvatunnet juurde olukordade kontrollimise kaudu on loomulik. Individualiseerumine on valutum, kui lapsel on piisav kindlustunne, et emme-issi ei kao kuhugi, kui tal lastakse teha ise neid asju, milleks ta juba suuteline on ning kogeda vanemate osalust ja emotsionaalselt kättesaadavust, kui ta neid vajab.

Marge Vainre: Lapse mõtlema või rahunema saatmine toolile, oma tuppa või nurka on enamasti karistava mõjuga. Karistus mõjub lapsele läbi hirmu ja mõjutab vaid siis, kui laps seda kardab. Sageli laps kardabki, sest riid ja pahandus, aga eriti hülgamine, on väga hirmutavad. Kuid olukord ise jääb lahendamata – toolile saatja ei saa teada, mis lapse lubamatu käitumiseni viis, mille eest laps seisis, riskides pahandusega. Laps saab aga teada, et tema vajadusi ja tundeid ei mõisteta või et ta on „paha laps“ kui neid kogeb ja enda eest seisab. Veelgi enam, laps saab teada, et temale ei ole lubatud saada pahaseks, olla pettunud, kaitsta end, näidata oma tundeid. Tema ei tohi olla vihane (aga karistaja võib). Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära.

See on karm karistus tunnete kogemise eest. Laps saab õppetunni, kuid ta ei saa teada, mida ta tohib teha, kui on pahane, hirmul või pettunud. Kui selline praktika jätkub, siis õpib laps peagi oma tundeid eirama, otsib viise, kuidas pääseda karistusest või kujuneb tal väärtusetuse tunne ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Kuigi vanema eesmärk „mõtlema saatmisega“ on olukorda rahustada, sillutab ta teed vastupidisele: lapse tunded kuhjuvad, agressiivsuse ilmingud sagenevad.

Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda minakeeles. Kui soovime kedagi mõista, on parim viis teda aktiivselt kuulata. Laps vajab rahunemiseks kindlustunnet, mitte hirmu. Minasõnumid ja kuulamine on ka väikelapsele mõistetavad ja õpetavad eneseväljendust ning seda, kuidas enda ja teiste vajadustega arvestada.

Rahuneda ja tugevate emotsioonidega toime tulla aitab lapsel (ja igal inimesel) koosolemine kõige lähedasema inimesega, tema toe ja hoolivuse kogemine vaatamata eksimusele. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. Tundes end turvaliselt ja mõistetuna, on laps valmis arvestama ka teistega, ja koos saab arutleda, kuidas võiks valida teisi käitumisi.

Marge Vainre: Erinevad käitumist uurinud teadlased on leidnud, et parema tulemuse huvides on mõttekam panustada edusammude tunnustamisele. See kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta. Oma tegutsemisele positiivset tagasisidet ja tunnustust saades püüab inimene seda käitumist korrata. Iga laps teeb midagi sellist, mille üle on põhjust heameelt väljendada. Mida rohkem last tunnustada, seda rohkem ta on huvitatud panustama, seda rohkem tal valmisolekut avastada midagi uut, olla aktiivne, initsiatiivikas, võtta vastutust, arvestada teistega jmt.

Lapsel jaoks on väga oluline olla märgatud, saada vanemate heakskiitu, tunda nende osavõtlikkust nii kordaminekutes kui ka ebaõnnestumises, tunda nende toetust ja tingimusteta armastust. Laps ei pea vanemate toetust ja mõistmist välja teenima. Lapse vajadus olla sõpradega, osaleda huviringides, kasutada arvutit, saada taskuraha jmt on loomulikud. Kui teha neist karistus või preemia, õpetab see lapsele pigem manipuleerimist ja halvendab lapse ja vanema suhteid.

Kui lapse käitumist reguleeritakse talle hüvesid pakkudes või karistades, tuleb arvestada, et see meetod töötab vaid lühiajaliselt ja soodustab lapses hoopis tarbijalikku mentaliteeti, teene-teene vastu suhtumise kujunemist. Laps õpib, teeb majapidamistöid, täidab kokkuleppeid vaid selleks, et saada vastu mõni hüve. Kui vanem soovib lapses kujundada mõtteviisi, et teadmised, korras kodu, kokkulepetest kinnipidamine jms on väärtus, ei ole mõistlik neid siduda preemiatega, sest esiplaanil pole väärtus ise, vaid hüve saamine.

Auli Kõnnussaar, Kadri Järv-Mändoja: Varastamise sage põhjus on lapse emotsionaalses pinges. Näiteks võib laps, kelle vanemad lahutavad või on kodus muid valusaid olukordi, pinge maandamiseks hakata asju näppama. Tihti ongi varastamise põhjused hoopis mujal, mitte rahas või asjades. Laps võib hakata varastama, kui ta tunneb ennast halvasti, kuid ei suuda aru saada, mis on siis see, mis on tegelikult puudu. Lapsed vajavad aktsepteerivat tähelepanu, tõelist kontakti, koostegemisi ja -olemisi oma vanematega, tunnustust selle eest, mis nad on ja mitte kriitikat selle eest, mida nad pole.

Eelkooliealine laps ei pruugi veel mõista, mida varastamine tähendab ja seda tuleb selgitada. Kui laps on midagi varastanud, siis on hea, kui ta ise kohtuks tagajärgedega ja viiks varastatud raha/asja tagasi. Samas ei ole kasu häbistamisest ja karistamisest. Tagajärgede kogemine ja selgitustöö on piisavad.

Tiina Teska: Piiride seadmine ja karistamine on erinevad käitumisviisid. Piiride seadmine lapsele on pigem ennetav tegevus. Kui lapsevanem käitub stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps hakkab ka ise tajuma, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Lapse käitumine vanema jaoks vastuvõetamatul viisil on tihti tingitud sellest, et laps ei oska ette aimata, kuidas vanem seekord reageerib ja millised on seekord tema teo tagajärjed. Näiteks ei ole laps kindel, kas pärast tema ebasobivat käitumist ema riidleb, on kättesaamatu, eemalolev, karistav, ükskõikne, reageerib leplikult või naerab. Karistamine on lapse mittesoovitud käitumisele järgnev tegevus ja üldiselt ebaefektiivne, sest alavääristab last ja tekitab varjatud või ka varjamata vihatundeid. Käitumise korrigeerimiseks pärast mittesoovitud tegu on asjakohane kasutada minasõnumeid, rääkides lapsele mitte sellest, mis laps valesti tegi, vaid sellest, mis vanemat lapse teguviisi juures häiris.

Kadri Järv-Mändoja: Kasvava lapse aju on täiskasvanu omast erinev. See on pidevas arengus ja muutumises. Alles 20–25 eluaastaks võib öelda, et aju on küpsemise lõpetanud. Kõige hilisema arenguga on aju eesmine osa ehk otsmikusagar, mis juhib olulisi protsesse nagu otsuste tegemine, enese juhtimine, planeerimine, oma impulsside kontrollimine, tahtejõud, probleemide lahendamine.

Mida varasemas eas laps hakkab sõltuvusaineid tarvitama, seda suurem on tõenäosus, et otsmikusagara juhitavad protsessid ei arene täielikult välja. Seetõttu võib kahjustuda võime teha mõistlikke valikuid, langetada otsuseid ning neid täide viia. Puudu võib jääda tahtejõust ja oskusest oma käitumist suunata ning vajadusel pidurdada. Kahju ei ilmne kohe ja mõne inimese puhul võib tunduda, et ka sõltuvusainete rohke tarvitamise pole mõju avaldanud. Samas näitavad uuringud laialdast kahju ja vähesemat endaga toime tulekut just nende hulgas, kes on sõltuvusainetega alustanud vara. Varajane meelemürkidega alustamine suurendab ka riski sattuda nendest ainetest sõltuvusse.

Kui lapsed tohivad kodus juua ja suitsetada, siis on neil ka sõprade juuresolekul tunne, et õlu, siider või suits ei ole midagi erilist. Mõnikord arvavad vanemad, et kodus suitsetamise ja alkoholi lubamine vähendab riski, et laps proovib neid aineid esmakordselt ohtlikus keskkonnas. Tihti tuleb noortel sõprade survega siiski silmitsi seista ja kodune lubav hoiak neid riske ei vähenda.

Marge Vainre: On üsna levinud, et pärast lahutust taotlevad mõlemad vanemad endale võrdset õigust olla lapsega koos. Selline 50:50 lahendus tähendab lapsele ühest kodust teise pendeldamist näiteks nädala või paari tagant. Arvatakse, et nii on õiglane.

Võrdse ajajaotuse põhimõte ei ole lastele parim, pigem võimaldab see lõpetada vanemate omavahelise võistluse: võrdse ajajaotuse puhul ei tunne kumbki vanem end kaotajana. Seega on selline lahendus parim vanemate, aga mitte laste huvides. Lapsed ei vaja mitte niivõrd võrdselt jagatud aega kahe vanema ja elukoha vahel, kuivõrd kvaliteetaega, võimalust säilitada hea kontakt ja seotus mõlema vanemaga. Laps vajab üht kindlat kodu, turvatunnet, kindlaid ja toimivaid rutiine, teineteisest austavaid vanemaid.

Võrdne aeg ei taga tingimata head suhet ja emotsionaalset lähedust. Kaks kodu ja nende pidev vaheldumine võib lastes parajat segadust tekitada. On problemaatiline, milliseks kujuneb lapse kodu ja pere mõiste, kui iga nädala või paari tagant tuleb pakkida asjad ja jälle ümber kolida ning uuesti kohaneda. Vanemad ei saa olla kursis lapsele olulistes asjades, igapäevastes sündmustes, olla osalised tema rõõmudes ja muredes, kui tekivad pidevad nädalapikkused lüngad. Igal juhul on selline jagamine pingeline kõigile asjaosalistele. Võrdsuse ja õigluse printsiibi võiks üles kaaluda turvatunne, vähemalt ühe vanema täielik informeeritus igapäevastes asjades, igapäevaselt tuntav emotsionaalne seotus vähemalt ühe vanemaga, kodutunne (sest kodu saab olla vaid üks) ja oma pere tunne.

Auli Kõnnussaar: Kui lapse vanematel on uued elukaaslased/abikaasad, siis vanemlik vastutus jääb ikka vanematele. Lapse vanemad vastutavad lapse heaolu ja arengu toetamise eest (otsused seoses hobide, vaba aja sisustamise, hariduse jm). Lapsega koos elav täiskasvanu, kes ei ole tema vanem, ei peaks tegelema lapse kasvatamisega. Loomulik on, et kooselavad inimesed loovad ühiselt kokkulepped, kuidas igapäevane elu saab korraldatud – kes milliste kodutööde eest vastutab, kuidas arvestatakse üksteise vajadustega, kuidas kasutatakse ühiseid ruume ja aega. Ema või isa uue elukaaslase roll on toetada oma partnerit, kes tegeleb oma lapsega. Kindlasti on iga täiskasvanu asi väljendada oma piire, sest nii saavad tekkida lähedased ja selged suhted.

Enne kui võõras täiskasvanu saab hakata lapse kasvatuses rohkem osalema, peaks ta looma hea ja usaldusliku suhte selle lapsega. Usaldust aitab luua see, kui täiskasvanu püüab lapse kogemust mõista, võtab lapse vajadusi tõsiselt, on ise aus ja siiras ning hoidub kriitikast ja hinnangutest. Usalduse tekkimine võib hea tahte korral võtta aega umbes kaks aastat. Kokkuvõttes võib öelda, et iga võõras täiskasvanu saab last toetada, olla tema jaoks emotsionaalset olemas, inspireerida teda oma eeskujuga ning väljendada lapsele oma piire. Vastutus lapse käekäigu, heaolu ja arengu eest jääb vanemale.

Õnne Aas-Udam: Kiitmise üks mittesoovitav kõrvalmõju on lapse ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Lisaks sellele on kiitmisel kui hinnangu (olgu küll, et positiivse hinnangu) andmisel mitmeid ohtusid-tagajärgi lapsele endale ja vanema ja lapse suhtele. Näiteks kui vanem kasutab kiitust lapse manipuleerimiseks; kiitus võib mõjuda nii, et laps tajub enda ja vanema suhet subjekt-objekt suhtena, kus vanem väljendab kiitusega oma üleolekutunnet; kui kiitus ei lange kokku lapse enesehinnanguga, võib laps tajuda seda kui vanemapoolset mittemõistmist; kui laps tahab probleemist rääkida, on kiitmine suhtlustõke; kiitus suurendab õdede-vendade vahelist rivaalitsemist sest kiitust võrdselt jagada on võimatu; lapsel tekib sõltuvus vanemast, vajab pidevat heakskiitu väljastpoolt (raha, hüved) ja pärsib seega iseseisvust.

Tõhus alternatiiv kiitusele on positiivne minasõnum. Vanem saab oma positiivseid tundeid lapsega jagada ja laps tunneb, et teda hinnatakse ja armastatakse. Positiivne minasõnum ei langeta lapse kohta otsuseid, (ei anna hinnanguid) vaid keskendub vanema tunnetele ja kogemustele.

Auli Kõnnussaar: Lapse jaoks on kahtlemata parim võimalus see, kui tema ümber olevad täiskasvanud teevad koostööd ja peavad üksteisest lugu. Lapsevanemad ja õpetajad näevad last erinevas keskkonnas ja seega tuleb neil omavahel jagada oma kogemust lapse vajadustest, tugevustest ja sellest, mis last toetab.

Pole kahtlust, et lapse arengut mõjutavad muude asjade kõrval oluliselt ka kodused suhted ja õhkkond, vanemate eeskuju, elukeskkond ja see, millise meeleoluga laps hommikul kodust kooli läheb. Päris kindlasti mõjutavad aga lapse käitumist ka õpetaja väärtused, käitumismudelid ning üldine õhkkond, mille eest vastutab klassis õpetaja. Kindlasti pärsib lapse õppimist vanemate ja õpetajate vastastikune usaldamatus. Oluline on, et täiskasvanud jätaksid hinnangud ja kriitika kõrvale ning räägiksid omavahel lapse vajadustest ning jagaksid häid kogemusi. Probleeme pole alati võimalik teha olematuks, kuid oma parima saavad kindlasti teha nii vanemad kui ka õpetajad.

Auli Kõnnussaar: Paarisuhe kuulub kahele inimesele, kes on selle loonud, kes seda hoiavad ja sellest heaolu ja tuge saavad. Kui paarisuhe lõppeb, siis on selle otsuse taga samuti needsamad kaks inimest. On suur kunst hoolitseda oma paarisuhte eest, kui elus tulevad ette probleemid ja raskused (võimatult käituv laps, kuri ämm või võimukas sõbranna). Samas on just paarisuhe see, mis saab olla toetav pelgupaik, kui elus on raskused.

Täiskasvanul on alati valik, kas probleemi korral otsida tuge, hoolitseda paarisuhte eest või jätta see n-ö saatuse hooleks. Kui inimene tunneb, et keegi teine tuleb üle tema piiride ja sekkub tema ellu või paarisuhtesse, siis on alati mõistlik end kehtestada, mis tähendab hoolitseda oma piiride eest sel moel, et iseenda ega ka teise väärikus kannatada ei saaks.

Väga paljudel inimestel on vaja kehtestamist õppida ja see on normaalne, sest kodudest ei ole tihti tulnud häid mustreid kaasa. Vanasti, näiteks pärast sõda, oli olulisem füüsiline keskkond (peavari, toit, turvalisus), kuid tänapäeva suhteliselt turvalises keskkonnas muutub aina olulisemaks emotsionaalne keskkond ehk suhete kvaliteet. Seega on meil vaja õppida oma suhete eest hoolitsema. Paarisuhtesse ei saa keegi kolmas sisse tulla, kui paar seda ei luba. Paarisuhtesse on vaja pidevalt investeerida, siis saavad partnerid nautida ka heaolu, mis neid koos hoiab ja aitab raskustega paremini toime tulla.

Õnne Aas-Udam: Väikelapse MINA kujunemine saab erilise hoo 2–4 eluaasta paiku. Lapse suutlikkus teadvustada, et ta on keegi oma keha ja tahtega, väljendub sõnade „mina“, „mina ise“, „mina tahan“ kaudu, kus aga võimalus tekib. Laps tahab kogeda ja katsetada, proovida lubatava ja mittelubatava piire, tunnetada oma mõjukust (mina otsustan!). Seda aega lapse arengus kutsutakse ka „trotsi- ehk jonniperioodiks“, kuna laps on avastanud, et vanemate ettepanekutele/nõudmistele saab vastata „ei!”. Teisalt kogeb väikelaps sageli võimetust ja frustratsiooni, mis on samuti tingitud arengulisest eripärast: lapse võime oma tunnetega toime tulla on veel vähene, ta tahab impulsiivselt paljusid asju, kuid ei suuda oma tahet veel kuigipalju edasi lükata. Vanematele võib taoline käitumine paista kange iseloomu näitamisena (enne oli laps ju kukupai!), tegelikult omandab laps kogemusi oma tahte kasutamise ja teiste/maailma mõjutamise kohta.

Auli Kõnnussaar, Meelike Saarna: Väikelaps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. Vanemad nimetavad tihti agressiivseks neid lapse käitumisi, mis sisuliselt on siiski lapse halva enesetunde ilmingud ja laps vajab neis olukordades abi, sest ise ta nendega veel toime ei tule. Väikelapse teise lapse tunnete sisse elamise võime on veel vähene, reeglina ei tee ta meelega haiget.

Reageerida on loomulikult vaja, sest lapsele tuleb anda järjekindlaid ja selgeid märke selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Reageerida tuleb iga kord ja kohe pärast ebasoovitavat käitumist. Kõnelda võib oma tegelikke tundeid välja näidates: “Kui sa mind hammustad, saan haiget!” või “Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad – see on valus!” Nii väikestele lastele peaksid vanemad näitama piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine (kindlalt, kuid õrnalt – haiget ei tohi teha). Vastu hammustamisest saab laps kogemuse, et kellel on rohkem jõudu, seda kardetakse ja see saab oma tahtmise. Seega last vastu hammustada ei tohi.

Võib ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. See võib neid olukordi ära hoida ning lapse vajadusi paremini jälgida.

Turvaline ja lapse head arengut toetav viis on aidata lapsel tundeid maandada selle kaudu, et tema tundeid mõistetakse, püüdes neid talle tagasi peegeldada. “Sulle ei meeldinud, et... “, “Sa said pahaseks, sest…” jms. Sarnaste peegelduste kaudu saab laps aru, et tunded tema sees on normaalsed, pikapeale tekib seos tunnete ja vanaduste vahel. Kui laps hakkab oma tunnetest paremini aru saama ning neid sõnades väljendama, õpib laps oma tundeid, sh agressiivsust väljendama sotsiaalselt aktsepteeritud viisidel.

Tiina Teska: Väikelastel võib olla nii alateadlikke hirme kui ka juba sõnastatud ja väljaöeldud muresid. Väljaöeldud hirm võib olla ka mõne sügavama ja peidetud ängi väljendus. Väikelapse hirmud on tihti müstilised, näiteks tondid, kollid jms. Üks kõige sügavamaid ja tihti peidetud änge on hirm üksijäetuse ees. Ka uinumist võib väikelaps tajuda eraldumisena ja üksijäämisena.

Laste hirmude peletamine täiskasvanulike ratsionaalsete seletustega on lapse tunde ignoreerimine. Laps jääb oma ähvardava tundega üksi ja õpib seeläbi, et maailm on karm koht ja siin tuleb ise hakkama saada. Lapse empaatiavõime, et mõista ümbritsevate inimeste tundeid, ei saa niiviisi arenemiseks piisavalt soodsat pinnast.

Ennetav viis lapse ängiga tegelemiseks võiks olla igapäevane lapsevanema poolt toetatud mäng. Lapse jaoks on tegelikkuse kõrval alati olemas ka müstiline mängumaailm, kus miski ei sure ega hävine või vastupidi, kus kõige väiksem ja abitum omab võluväge, et kurjade jõududega toime tulla. Keerulisi situatsioone mängivad lapsed mängus ikka uuesti ja uuesti läbi. Selliste kordamiste kaudu suureneb lapse turvatunne võimalike elus ettetulevate olukordade suhtes. Muinasjuttude lugemine, rääkimine ja eriti nende kuulamise korduvus vähendavad laste hirme. Lapsel tekib seeläbi võimalus olla kontaktis oma hirmudega ja saada lohutav teadmine, et lugu lõpeb hästi.

Väikelapse ängi aitavad vähendada erinevad n-ö siirdeobjektid nagu kaisukas, uinumiseks kasutatav marlimähe või ka valgusviirg praokil ukse vahelt. Laps paneb siirdeobjekti erinevaid tundeid ja see toimib lohutajana ja turvalisuse hoidjana. Lapse turvatunde loomisel ja hirmude vähendamisel on väga oluline koht ka teda ümbritsevate täiskasvanute käitumise ettearvatavusel ja olukordade korduvusel ning rutiinil.

Lapse hirme tuleb aktsepteerida ja last tuleb kuulata, tema mõtteid ning tundeid peegeldada. Nii tekib selgus, mis täpselt hirmutav on ja koos saab siis midagi ette võtta.

Auli Kõnnussaar: Minasõnumid ja aktiivne kuulamine ei ole pelgalt tehnika. Selleks et suhe muutuks avatumaks, usalduslikumaks ning kaoks võitluslikkus, on vaja lisaks konkreetsetele oskustele (tehnikatele) ka teatud hoiakuid ja väärtusi. Kui hoiak ei muutu, siis ei ole ka tehnikast kasu. Pisut rohkem võib olla kasu sellest, kui hoiak muutub, kuid tehnika ei ole päris käpas. Paljud perekoolis käivad vanemad ütlevad, et nad ei teegi veel justkui midagi teisiti, kuid lapsed on kuidagi rahulikumad ja rõõmsamad.

Kui on vaja lahendada olulisi probleeme, siis on kõige rohkem kasu sellest, kui kasutada minasõnumi või aktiivse kuulamise tehnikat koos nende eelduseks olevate hoiakutega – aktsepteerimine, siirus ja empaatilisus. Näiteks aktiivse kuulamise puhul on vaja end hetkeks asetada lapse kingadesse ja kogeda, mida laps hetkel tõesti tunneb ning püüda mõista lapse tegelikku kogemust. Kui me usume, et meie kõigi vajadused ja kogemused ongi erinevad ja me saame olla teineteisele toeks ning me ei pea muutuma sarnasteks, siis hakkavad ka tehnikad paremini „tööle“. Seetõttu ongi Gordoni perekool kaheksa nädalat pikk ja eeldab palju iseseisvat tööd ka kodus, et koos tehnikatega tekiks ka abistav hoiak, mille abil suhted muutuvad lähedasemaks ja soojemaks.

Kadri Järv-Mändoja: N-ö unekooli puhul soovitatakse sageli lasta lapsel nutta, kuni ta sellega ära harjub ja iseseisvalt magama jääb. Uurijad on aga leidnud, et beebile on üksinda ja nuttes magama jääda väga hirmutav, see tekitab liigset ärevust ja on lapse arengut silmas pidades negatiivse mõjuga. Soovitatav on mitte lasta lapsel enne magama jäämist üksi nutta ja olla tema juures, et lapsel kujuneks magama jäämisest kui protsessist positiivne kogemus. Samas tuleb harjutada last magama nii, et ta suudaks üksi uinuda. Last võib enne und rahustada olenevalt vanusest kas kussutades, paitades, talle lauldes või unejuttu lugedes, kuni ta rahulikuks jääb. Oluline on laps voodisse panna siis, kui ta veel ärkvel on, et ta näeks viimase asjana enne uinumist oma voodit, mitte ema(isa). Kui laps keset ööd üles ärkab, näeb ta, et on endiselt oma voodis, kus magama jäi ja on üsna tõenäoline, et ta magab pärast seda rahulikult edasi.

Auli Kõnnusaar: Kui vanemad otsivad erimeelsustele lahendust teineteisest lugupidaval viisil, siis on see igati hea eeskuju lapsele. On oluline, et laps näeks, kuidas probleeme tõhusalt lahendada. Kui aga vanemad riidlevad teineteist alandaval ja ründaval viisil, siis selle pealtnägemine vähendab lapses emotsionaalset/füüsilist turvalisust, annab lapsele probleemidega toimetulekuks ebatõhusa mudeli ja pärsib lapse arengut veel mitmel viisil. Seega oluline pole erimeelsuste varjamine, vaid see, kuidas vanemad probleeme lahendavad. Kui laps näeb, et vanemad säilitavad ka suurte erimeelsuste korral kontakti ja teatava soojuse, oskavad andeks paluda ja andestada, siis on lapse elu tulevikus kindlasti palju rikkam ja lihtsam.

Auli Kõnnusaar: Vanemate tunded iseenesest ei ole kindlasti lastele ohtlikud. Lapse arengule on ohtlik see, kui laps arvab, et peab oma vanemat toetama hakkama, sest vanem ei saa ise hakkama. Lapsel on tähtis näha, et vanem võtab vastutuse oma elu ja tunnete eest ning otsib vajadusel abi.

Lapse turvalisust suurendab see, kui ta näeb, et vanemal on olemas olulisi täiskasvanuid (partner, sõbrad, tuttavad, vanemad või psühholoog), kellele ta saab toetuda. Kui laps näeb vanema suuri tundeid ja kogeb, et olenemata raskest olukorrast, jääb vanem ellu ja saab hakkama, läheb eluga edasi, siis julgeb ka laps ise oma elus tagasilööke taluda ning eluga edasi minna. Suured tunded on elu loomulik osa ja nende tundmine nõuab julgust ja usaldust. Kui julgeda tundeid tunda, siis need muutuvad.

Tiina Teska: Laps vajab mõistlikke ja eakohaseid piire. Lapsevanema ülesanne on õppida neid seadma nii, et laps mõistaks, et lapsevanemal on tõsi taga. Piiride seadmisel on olulisim lapsevanema ettearvatus ja järjepidevus. Lapsele peaks olema eelnevalt rahulikult, korduvalt ja eakohaselt selgitatud, milline on oodatav käitumine ja miks see just nii on. Oma minasõnumit edastades või lihtsalt lapse ebasobivat käitumist lõpetades peaks lapsevanema kogu kehakeel (s.h pilk, hoiak, hääletoon) olema sõnumiga kooskõlas.

Kui vanem peab lapse korrale kutsumiseks või eeldatud käitumise saamiseks lapse poole pöörduma ikka uuesti ja korduvalt, siis ei ole lapse jaoks olukord enam tõsiseltvõetav. Kui vanem tunnetab enda kui lapsevanema toimetulematust ja vähest mõjukust, liigub vastutus olukorra lahendamise eest vanemalt lapsele.

Selleks, et piiride seadmine toimiks, tasub mõelda, kas korraldus või nõue lapsele on mõistlik ja kas see säilitab lapsele tema väärikuse. Kui piiride seadmine on ettearvatav ja järjepidev ning vanemad on last piisavalt aktiivselt kuulanud ja tema mõtteid-tundeid tagasi peegeldatud, andes lapsele niiviisi teadmise, et teda on mõistetud, on ka laps reeglina valmis kuulama ja koostööd tegema. Sõltuvalt lapse vanusest on kasutatavad erinevad piiride seadmise võtted, nt kehtestav minasõnum, keskkonna kohandamine, perereeglite seadmine jms.

Meelike Saarna: Lapsel võibki olla põhjus mittekuulamiseks, näiteks on tal pooleli põnev mäng või mõni muu paeluv tegevus; või eeldab ta oma kogemuse põhjal, et see, millest ema (isa) räägib, toob kaasa midagi tema jaoks mittesoovitut. Lihtne sõnumi saatja ja sõnumi saaja reegel ütleb, et info kohale jõudmise eest vastutab saatja. Esimene asi, mida ema, kes soovib, et laps teda kuulaks, tegema peab, on saavutada kontakt lapsega. Kui laps on hõivatud teise tegevusega, tuleb teha midagi, et ta emale ümber lülituks. Selleks tuleb minna lähedale ja saada silmside. Vahel on vaja ka oodata, et teine oleks valmis ümber lülituma – kui lapsel on torni tippu veel kaks klotsi panemata, võiks selle ära oodata ja alles siis oma jutuga alustada.

Kui kuulamast takistab mõni lapse probleem, on mõistlik kõigepealt kuulata last, et sellest aru saada ning alles siis rääkida oma sõnumist. Kui vanem tunneb, et laps ei võta kuulda tema vanemlikku korraldust, on samuti vaja kontakti, ja kindlasti on vaja anda lapsele veidi aega korraldust n-ö seedida.

Meelike Saarna: Väikelapsele enne 2-aastseks saamist on omane omal moel kontrollida, kas ta sai vanema jutust õigest aru, ta õpib palju keha ja tunnete kaudu. Kui ema keelab nt lille katsuda ja laps keelu järel vaatab emale otsa ja katsub uuesti, siis lapse loogikat võib seletada nii: emme, kas see on see asi, mida ma ei tohtinud katsuda; ma katsun seda veel, et mulle meelde jääks, kuidas on käe all see, mida katsuda ei tohi. Vanemad arvavad, et laps naerab nende üle, kuid see ei ole sugugi nii. Ses olukorras võib lapse juurde minna ja öelda: jah, seda lille ei tohi katsuda, ma kardan, et see lill saab katsudes haiget.