Mõttetera

"Pole olemas täiuslikke vanemaid ega täiuslikke lapsi, kuid on piisavalt täiuslikke hetki sel teel." - Dave Willis


Miks tulla Gordoni Perekooli

Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Kontaktandmed

MTÜ Perekoolitusühing
Sina ja Mina

Lastekodu 6a (III korrus)
(kollane 3-kordne maja,
fonolukk nr.19)
Tallinn 10113
Tel: 6 816 570
perekeskus at sinamina dot ee 
Reg.nr: 80208192
Koolitusluba: 5850 HTM
a/a: SEB IBAN
EE571010220039801011 

 

Mida teha, kui laps ei taha kooli minna?

30. november 2016 | Ene Raudla

Mis võib olla selle põhjuseks, kui laps ei taha kooli minna ja kuidas saab vanem last selles olukorras toetada? Nõu annab pereterapeut ja kliiniline psühholoog Ene Raudla.

Kui laps ei taha kooli minna, siis võib üheks põhjuseks olla vastastikuse mõistmise puudumine ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla. Laps ei pruugi vanemale rääkida sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks panema vanemad mõtlema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest usalduslikult rääkida. Eelkõige tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis turvalisem olla.

 

 

Lapsel võib olla olla probleeme, mille peale täiskasvanud ei tulegi. Vahel on päris keeruline jõuda lapse tegeliku probleemi põhjuseni ja aidata tal seda lahendada. Siin on abi lapse aktiivsest kuulamisest. Meeles tasub hoida mõtet, et laps kuulab meid siis, kui meie oleme teda kuulanud.

Mida tasuks aga vältida mures lapse abistamisel? Lapsel tekib viha ja trots, kui kasutame tema abistamiseks selliseid väljendeid:

"Mind ei huvita, et teised ei pea."
"Mine hakka kohe oma asju tegema."
"Lõpeta juba see virisemine."
"Kui mina väike olin..."
"Miks sa ei tee nii, nagu ma sulle ütlesin?"
"Vaata nüüd: see ei käi nii, vaid hoopis nõnda."
"Sa eksid, sest..."
"Jah, aga mõtle nüüd loogiliselt..."
"Sa oled lihtsalt laisk."
"Ise olid süüdi."
"No kuidas sa siis ei oska. See on ju nii lihtne."
"Küll sa oled tubli laps!"

 

Koolimineku hommikud

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui ka õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate vastusalasse. Näiteks tuleks aidata hoolt kanda selle eest, et:

  • hambad on pestud,
  • hommikueine söödud;
  • koolikotis kõik vajalik olemas;
  • eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;
  • ilmale sobilikud riided;
  • tuletada meelde olla liikluses ettevaatlik.
  • viimaseks on tehtud kallistus ja päev võibki alata.


Kõige tähtsam, mida vajab laps, et tunda ennast hästi, sõltumata tema vanusest, on vanema tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus. Ära muretse selle pärast, et nad sind kunagi ei kuula, muretse sellepärast, et nad sind alati jälgivad.

 

Huvilistele infoks, et Ene viib 5. aprillil 2017 kell 17:30-19:30 läbi grupinõustamise teemal "Kuidas abistada last õppimisel?". Lisainfo ja registreerumine: www.sinamina.ee/kalender

  

Mida teha, kui laps kardab pimedust?

22. november 2016 | Õnne Aas-Udam

Mida teha, kui laps kardab pimedust? Vastab psühholoog, loovterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam.

 
Vanemana saad aidata oma last, kes juba on hirmul, rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Kindlasti tuleb vältida lapse mure naeruvääristamist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eiramist või lubada lapsel kardetud objekti või olukorda vältida. 

Hirmunud lapsele on rahustav, kui vanem võtab temaga füüsilise kontakti — silitab pead ja selga, patsutused, kallistused, embuses hoidmine jne.

Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on näiteks väljendanud, et ta kardab pimedust. Võite seda edasi arendada (olukorras, kus probleemi ei esine!), sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Oma voodis õhtuti on sul raske uinuda, sest kardad pimedust." Mida laps sellele vastab? Saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on äkki kartus mingite olendite ees, kes voodi all, kapis elavad, kummitused või hoopis midagi muud. See midagi muud võib olla näiteks ka suurenenud vajadus isa ja emaga koos olla, nende lähedust ja kontakti kogeda? 

Taolistel puhkudel on abiks, kui leiate oma lapsele iga päev "sina-mina aega" (vähemalt 20 minutit), kus toimetate kahekesi, teete asju, mis lapsele meeldib, räägite asjadest, mis talle olulised jne. Selline igapäevane "armastuse tassi" täitmine annab lapsele turvatunde, mis võib viia tasapisi ka hirmu vähenemiseni.
 

Lisaks saate juba koostöös lapsega arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus ise uinuma (abivahendid — ehk on abi võlutegelasest/kangelasest, kelle laps endale abistajaks valib; mõni kaisuloom jne.). Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (tunne, et mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). 

Kuna laste mõtte- ja fantaasiamaailm erineb meie, täiskasvanute omast ikka suuresti, siis igasugu hirmud on mõneti lapseeas paratamatud. Ka kuueaastase lapse fantaasiamaailm võib talle võrduda reaalsusega ning seetõttu sobivad hirmudest jagusaamiseks igasugu loovad ja lapsepärased tegevused. Näiteks võite proovida joonistamist — paluge lapsel kujutada oma hirmu (vaim, pimedus), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. 

Teile lapsevanematena saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist — juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. 

Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, abi saab ka loovteraapiast (nt töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia).
 
 
Huvilistele infoks, et Õnne alustab 2017. aastal Gordoni perekooli koolitusega, kus õpitakse muuhulgas ka aktiivset kuulamist. Lisainfot saad siit: www.sinamina.ee/kalender

 

Kuidas lapses pesemisharjumusi kujundada?

16. november 2016 | Kadri Järv-Mändoja
Olgu see siis juuste kammimine, pesemine või puhaste riiete valimine – nende harjumuste kujunemise vastutus on lapsevanemal. Hästi toimib reegel - mida varem alustada ja järjekindlam olla, seda parem on. Küll aga võiks arvestada, et vahel lastele need tegevused kohe üldse ei meedi. Mida teha, kui neid toiminguid saadab kisa või protest?
 
1. Muuda pesemistegevused lõbusamaks. Näiteks võid laulda lapsele hamba- või peapesulaulu, lasta vannitada samal ajal ka mõnda nukku või mängulooma, kasutada peeglit, et laps näeks, kuidas ta hambapastane või seebine on või vaadata, kuidas käte või hammaste küljest pahalased kraanikausist alla uhatakse.
 
2. Kaasa last. Lase tal ise poes endale hambahari ja -pasta valida või nuusutage koos erinevaid lasteshampoone ja leidke see kõige mõnusam, mida kasutada.
 
3. Isetegemine. Lase lapsel võimalikult palju ka pesutoimingute juures esialgu ise tegutseda - ise panna shampooni nuustikule või hambapastat harjale, ise pesta, ise endale vett peale valada jne. Koolieeliku hambad saad ise hiljem ju üle pesta.
 
 
Allikas: Internet
 
4. Ütle lapsele alati ette, mida sa järgmisena tegema hakkad. Näiteks „Nüüd ma panen sulle pähe shampooni ja siis sa saad seda ise vahule ajada“ ning siis teegi seda.
 
5. Ole toetav, aga järjekindel kuigi lapsele näiteks pea-või hambapesu ei meeldi. Kurjustamine ei aita. Ütle näiteks „Sulle ei meeldi, kui ma sinu juukseid pesen, aga me teeme seda nüüd ikkagi, sest pea on must“.
 
6. Tee selgitustööd. Vaadake koos hambapesu õpetusi ja uurige, mis hammastega juhtub, kui nende eest ei hoolitseta. Kuid ära räägi sööbikute ja pisikute võimalikest pahategudest iga hambapesu korra ajal. Tark jutt võib muutuda ebahuvitavaks ja tüütuks. Sama võid teha ka näiteks kätepesu vajalikkusest rääkides.
 
7. Ära ähvarda valutavate hambaaukude ja hambaarstiga, kui laps hambaid ei pese. Hiljem võibki sul olla raske last hambaarsti juurde kontrolli saada. Samuti ei maksa hirmutada pähe kasvavate seente ja kõhtu tulevate suurte ussidega, sest lapse fantaasia võib liialt lendama hakata.
 
8. Kui lapsel on vanemaid õdesid-vendi, kel pesemisega enam probleeme pole, siis lase väiksemal lihtsalt vaadata, kuidas nemad seda teevad. Ole ka ise eeskujuks ja pese lapse nähes näiteks oma pead ja hambaid.
 
9. Jälgi, et kogu pere peseks peale õuest ja ka tualetist tulekut käsi.
 
10. Ole last pesema suunates konkreetne ja positiivne. Anna ennetavaid sõnumeid („5 minuti pärast on käes pesemise aeg“). Kui laps ikka ei taha minna, siis kamandamine ja kurjustamine ei aita, vaid muudab pesutegevused veelgi ebameeldivamaks. Õhtused pesurutiinid ongi rasked, sest lapsed on väsinud ja neil on keerulisem ennast kokku võtta. Tegelikult võid lapsel lihtsalt ilma pikema jututa käest kinni võtta ja minna vaatama, kas hampapasta on ikka veel sama värvi nagu hommikul ning juttu vestes hambad ära pesta.
 
11. Tunnusta last vapra peapesu või hambapesu eest ning imetlege koos lõpptulemust. Juhi lapse tähelepanu ka sellele, kui mõnus tunne on olla puhas.
 
Kadri Järv-Mändoja, psühholoog ja pereterapeut

Pesemisharjumuste omandamisel on oluline roll ka vanema suhtlemisoskustel. Kadri alustab jaanuaris Gordoni perekooli koolitusega, kus on võimalik õppida kõiki vanemaks olemisel vajalikke oskusi. Lisainfo ja registreerumine: www.sinamina.ee/kalender.
 
Artikkel ilmus 2015. aastal ajakirjas Pere ja Kodu. 

 

Eesti isade lood

13. november 2016 | Perekeskus Sina ja Mina

Perekeskus Sina ja Mina koostöös Delfi pereportaaliga Pere ja Laps kogusid ja jagasid isadepäeva puhul lugusid sellest, missugune on Eesti isa.

 

Avaloos selgitab pereterapeut Tiit Kõnnussaar, mida saab naine teha, et mees lapsest ei kaugeneks. Loe Tiidu artiklit "Isa ja ema peavadki ju erinevad olema" siit.

Henry Jakobson räägib oma videos sellest, mis talle isaks olemise juures meeldib ning ka isaks olemist puudutavatest tabudest. Lisaks annab Henry nipi, kuidas tema peres jagatakse ära kodused tööd, mis hetkel vajavad tegemist ning annab lõpuks oma julgustavad sõnad edasi noortele isadele. Vaata videot siit.

Kaja Kallas kirjutab sellest, mida on õppinud oma isalt. Ja ka sellest, miks on oluline isasid laste kasvatamisel rohkem usaldada. Loe artiklit siit.

Lõpuloos jutustab Priit Pajusaar oma vahvast ja mitmes mõttes erilisest isast. Loe artiklit siit.