Tiit Kõnnussaare artikkel "Kas lastega peaks olema rangem?"
KAS LASTEGA PEAKS OLEMA RANGEM?
Hiirt kätte võtma ajendas mind Ave Mattheuse artikkel selle aasta 12. veebruari „Õpetajate lehes“. Loo kirjutaja väitis, et raamatu „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?“ autor Michael Winterhoff kutsub lugejaid üles suuremale rangusele laste kasvatamisel.
Arvan, et nimetatud raamatut võib esmapilgul tõesti pidada autoritaarse, võimul põhineva kasvatuse taastamisele üleskutsuvaks teoseks. Autor kritiseerib üsna teravalt vabakasvatust, indigo- ja kristall-laste kontseptsiooni, öeldes, et lapsed vajavad normaalseks arenguks selgeid piire. Aga kas piire saab paremini seada vaid veel rangem olles? Käesolevas artiklis tahangi anda ülevaate millised on piiride seadmise viisid ja kas suuremast rangusest on piiride seadmisel kasu.
Winterhoffi raamat tekitab igas lastega kokku puutuvas inimeses tugevaid emotsioone. Autor kirjeldab liigagi tuttavaid probleeme täiskasvanute ja laste vahelistes suhetes. Seetõttu võib üks olulisemaid - piiride teema - seda raamatut lugedes kergesti teiste, emotsionaalsete teemade varju jääda. Ometi teeb piiride temaatika käsitlemine sellest väikesest raamatust ühe viimase aja kaalukaima kasvatusteose. Näitab ju Winterhoff üsna selgelt, millised tagajärgi võib endaga kaasa tuua ebaõnnestunud või puudulik piiride seadmine.
Piiride temaatikal on veel teinegi oluline aspekt. Tähtis pole mitte ainult see, kas piire seatakse ja kas laps tajub nende olemasolu või mitte, kriitiline tähtsus on viisil, kuidas neid piire pannakse. Et piiride teemat paremini avada, toetun ka teisele hiljuti ilmunud lastekasvatusraamatule Jesper Juuli „Sinu tark laps“.
Kolm stiili
Esmapilgul võib tunduda, et kasvatusstiili valik on vaid vanemate asi. Ent just kasvatajad ja õpetajad on vanemate järel need esimesed olulised täiskasvanud, kes aitavad lastel selgeks õppida kodust väljaspool asuva Suure Maailma reeglid. Pedagoogi roll selles, millisel viisil laps saab teadlikuks sotsiaalsetest piiridest, on ülimalt oluline ja selleks parima viisi leidmine ka lapse arengu seisukohast kriitilise tähtsusega. Piiride seadmisel on võimalik kasutada erinevaid võimalusi, vaatleme neid kolme peamise kasvatusstiili näitel.
Autoritaarse kasvatusviisi toetajad eeldavad, et laps on isekas ja lähtub ainult oma huvidest. Täiskasvanu ülesanne on näidata lapsele, mis on hea ja õige ning mida tohib ja mida ei tohi. Lapse mängumaa piiratakse väga selgelt keeldude ja karistuste elektrikarjusega ja laps ei tohi neid piire ületada. Lubatud piiridest väljamurdmisi karistatakse rangelt.
See kasvatusviis toetub hirmule ja karistustele, tasudele ja sõltuvusele olulistest täiskasvanutest. See viis on määratud läbikukkumisele sellest hetkest alates, kui laps saavutab sõltumatuse ja iseseisvuse. Kui jõud võrdsustuvad ei ole last enam võimalik kontrollida.
Nn vabakasvatuse pooldajad näevad lapse mängumaad samamoodi, lapse jaoks selgelt piiritletud alana, ainsa erinevusega, et taras elektrit pole ja piiridest väljumist ei karistata. Lapsele lihtsalt püütakse selgeks teha, et taras ongi väga tore olla, pealegi on nii kõigile turvalisem.
Ja nagu ka Winterhoff väga ilmekalt oma raamatus kirjeldab, on sellistele hoiakutele tuginev kasvatus määratud läbikukkumisele. Piiride katsetamine on lapse arengu loomulik osa ja kui laps selgeid piire ei koge, võib see hiljem oluliselt mõjutada nii tema arengut, kui suhtlemisvõimet ümbritsevate inimestega.
Kehtestava kasvatusstiiliga täiskasvanud usuvad, et laps teeb vanemate ja teiste oluliste täiskasvanutega alati koostööd. Seda aga peab oskama näha. Sellised täiskasvanud püüavad näidata enda isiklikke piire ja vajadusi, lootes, et nii teevad ka teised inimesed lapse ümber. Sel juhul kujuneb lapse mängumaa teda ümbritsevate inimeste piiridest väljapoole. Kui lähtuda eeldusest, et laps armastab alati oma vanemaid, teeb nendega koostööd ning hoolib ka teistest inimestest (Alice Milleri „Sinu enese pärast“ ja Jesper Juuli „Sinu tark laps“ kirjutavad sellest väga veenvalt), siis on loomulik, et laps õpib hõlpsasti teiste vajaduste ja piiridega arvestama. Kui laps mõnd piiri ületab, antakse talle selget ja kindlat tagasisidet ja teiste vajadustega arvestades on tal võimalik oma käitumist korrigeerida. Kehtestava käitumisstiiliga täiskasvanu mõjuväljas kasvanud lapse tegutsemisväli võrreldes eelneva kahe stiiliga on oluliselt suurem, kuna lubatud on kõik, mis teisi ei riiva, avastamist on rohkem ja täiskasvanu ei pea ka lapsekarjuse ametit pidama.
Kuidas piire seada?
Nii Juuli kui Winterhoffi sõnul on ülimalt oluline just viis, kuidas piire seatakse. Samas ei paku nad ise välja ühtegi selget metoodikat piiride seadmiseks. Küll aga on tõhusatest piiride seadmise viisidest Eestis väga hästi kättesaadav Gordoni metoodika, mis on Eestis olemas ka spetsiaalselt õpetajatele mõeldud programmi ja raamatu „Õpetajate kool“ nime all. Nii nagu eelpoolnimetatud autorid, kinnitab ka Thomas Gordon, et piirid on lapsele eluliselt tähtsad, kuna need annavad talle turvalisuse ja usu, et temast hoolitakse ja teda armastatakse.
Kuna Gordon on oma piiride seadmise tehnika nimetanud minakeeleks, võib pealiskaudsemal vaatlemisel kergesti juhtuda, et just see minakeele oluline funktsiooni jääb kahe silma vahele. Siiski keskendub suur osa Gordoni meetodist sellele, kuidas minakeelt kasutades enda piire näidata, andes nii vajalikud tööriistad kehtestava kasvatusstiili rakendajatele.
Tänu minakeelele ei ole Gordoni meetod kindlasti vabakasvatuse kategooriasse kuuluv, pigem toetab ta oma tehnikatega kehtestavat kasvatusstiili.
Mis on minakeel
Minakeel on kehtestamisviis, kus piiride seadja ehk täiskasvanu teadvustab enda vajadusi ja emotsioone ning väljendab neid läbi iseenda sellisel viisil, mis ei riiva teise poole eneseaustust. (Seda, kui oluline on eneseaustus lapse minapildi ja arengu seisukohalt ja mille poolest see erineb enesehinnangust, räägib jällegi Jesper Juul).
Kui öelda sinakeeles: „Mitu korda ma pean sulle seda rääkima – keegi ei kõnni käärid käes ringi!“ ei anna see lapsele kuigi selget pilti tema käitumise otseset mõjust teistele. Seevastu minakeeles öeldud „Ma kardan, et keegi saab haiget, kui sa nende kääridega ringi kõnnid“, toob selgelt välja nii probleemi sisu kui ka rääkija tunded.
Üks pluss on minakeele kasutamisel veel – korrektselt sõnastatud minasõnumi puhul kaob vajadus iga nõudmist pikalt põhjendada, sest psühholoogiline surve on palju nõrgem ja lapse soov hakata vastu puiklema sellevõrra väiksem.
Ilmselt ei seisne piiride seadmise tõhusus mitte suuremas ranguses, vaid oskuslikumas enese vajaduste ja tunnete väljendamises ehk siis selgemas enda piiride näitamises.
Loe lisa ka Õpetajate lehest: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=4006