Meelike Saarna artikkel: Selged sõnumid selgendavad suhteid.
Meelike Saarna, pere- ja paarinõustaja, suhtlemisoskuste koolitaja.
Ilmunud ajakirjas TervisPluss septembris 2010
Kehtestamine ja kehtestav käitumine on sõnad, mis inimeste mõtetes loovad sildu pigem agressiivse käitumisstiiliga kui rahuliku ja väärika enese eest seismisega. Ometi on enesekehtestamise rõhk kindlasti viimasel. Me saame seista oma vajaduste eest teiste vajadusi kahjustamata ning nende eneseväärtustunnet riivamata. Võib öelda ka nii: kehtestaja näitab teistele, kust lähevad piirid tema jaoks, et uurida teiste piire ja erimeelsuste korral leida lahendusi, mis kummalegi sobivad.
Igaüks peaks seisma enda eest
On palju erinevaid põhjusi, miks me enda eest seista ei söanda. Ometi ei saa mitte keegi seda teha meie eest. Mida selgemini räägime teistele oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest, seda paremini saavad teised meist aru ning seda selgemad on meie suhted.
Üsna sage põhjus, miks me ei julge me enda eest seista, on hirm suhteid rikkuda ja olla ebaviisakas. On olukordi, mil satume segadusse ega teagi, millist reageerimisviisi valida. Ja nii juhtubki, et kõik kodused majapidamistööd on sinu kaelas, sest tundub ebamugav seda teemat üles võtta. Et lepid tööl tingimustega, millega sa ammu enam rahul pole. Et ei julge vastu võtta ühtegi kõnet võõralt numbrilt, sest tead, et ei suuda öelda ei järjekordsele kaubaagendile... Kokkuvõtlikult: sa elad elu, mis sulle ei meeldi, sest ei suuda seista oma tegelike vajaduste eest.
Kehtestavat käitumist nähakse tihti kohasena vaid n-ö negatiivsete olukordade lahendamise võtmes, justnagu oleks seda vaja ainult siis, kui on tarvis teada anda, mis teise käitumises ei sobinud. Siiski on näiteks ka kiitev minasõnum (minu arvates tuli see kook sul väga hästi välja) või komplimendi vastuvõtmine (mul on hea meel, et sa märkasid minu uut soengut) igati kehtestavad. Sest kehtestav minasõnum ei räägi sugugi vaid sellest, mis mulle vastuvõetamatu on, vaid ka sellest, mis mulle meeldib ja sobib.
Puuduliku kehtestamise hind
Igas päevas on olukordi, mil peaksime oma arvamuse selgesti välja ütlema, aga me ei tee seda. Mõistagi on situatsioone, kus ongi kõige targem keel hammaste taga hoida, ent suures piires on allaneelatud sõnade hind ränk. Reeglina on puuduliku enesekehtestamise tulemus madal enesehinnang, ärevus, hirm, samuti ebamugavustunne oma toimetulematuse pärast enda eest väljas olla. Iseenda pidev mahasurumine lõpeb nii mõnigi kord kontrollimatu emotsionaalse purskega, mis võib küll olemise kergemaks ja õhu puhtamaks teha, kuid puhas võib plats seejärel olla ka tähtsast suhtest, rääkimata süü- ja häbitundest, mis pärast seesugust ülereageerimist tekib.
Hirmul ja ärevil on aga ka see inimene, kelle viis enda eest seista on agressioon. Võimu kasutamine rikub suhteid mõistagi sama edukalt kui liigne allaheitlikkus. Kui ma ilmutan oma soove ja näitan oma piire käskivas kõneviisis, on ikka oht, et ma ei suuda olla veenev – kui, siis vaid lühikeseks ajaks. Mitte keegi ei soovi olla koheldud võimu abil ja ähvardustele tuginedes. On problemaatiline oma käitumist muuta pelgalt välise surve tõttu. Sisuliseks muutuseks on vaja ikka sisemist tungi. Head suhted põhinevad usaldusel, mitte võimul, mis seda murendab. Jõu kasutamine tekitab ainult vastasjõu ja nii on üsna pea konflikti lumepall aina suurenedes mäest alla veeremas.
Nõnda siis on enda eest seismisel ja oma piiride mahamärkimisel põhiküsimus mitte alistumine ja lootus, et ehk keegi loeb mu soove silmist ega ka võimu kasutamine või sellele allumine, vaid püüd mõista – enda piire, enda vajadust ja teise omi – ning vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole selge väljenduse, teineteise tähelepaneliku kuulamise, soovide arvestamise ja nende rahuldamise kaudu.
Kehtestava minasõnumi mall
Kehtestav sõnum annab teate selle kohta, mis sulle teise käitumises või jutus meeldis või ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada oma arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st. Ei-sõnumi jäikust saab pehmendada, lisades juurde, mis on seesuguse vastuse põhjus või selgitades, millal või mis tingimustel võiks ei-st saada jaa.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka teisele poolele, tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine oli selline, see mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata – ütleb see sõnum. Kõigi minasõnumite suur pluss on madal oht vastupanu tekkeks. Minu mõtted ja soovid ja tunded räägivad minust, nendega on raske vaielda. Äärmiselt oluline on ka hinnanguvabadus – käitumist, mis mulle ei sobi, tuleb kirjeldada nagu fakti. Nagu ma teise käitumist sildistan, tajub teine pool end süüdistatuna ning tunneb soovi vastu hakata. Seega: ei ole olemas laiska meest (laisk on silt), kuid tõele vastava faktipõhise kirjelduse abil saad öelda, et mees magas pärastlõunal kella kolmest seitsmeni.
Samuti on kehtestava sõnumi puhul väga oluline olla ehe: räägi sellest, mida sa tõesti mõtled ja tegelikult tunned, kõnele reaalsest mõjust. Kui sinu sõnumiga edasiantavad vajadused ja tunded räägivad sama keelt su kehakeele ja hääletooniga, on üsna kindel, et su jutt ka kohale jõuab. Ehedus ja selgus, oma mõtete ja tunnete aus näitamine ärgitavad enamasti ka partnerit samaga vastama. Nii võib tulemus – ühise vaatenurga teke, sündiv kokkulepe ja säilinud head suhted – käegakatsutavad olla.
Mis võib kehtestamisel viltu minna?
Samal moel nagu ehtne olek ja ausus sõnumi mõju suurendavad, vähendab iga ebakõla selle mõjukust. Kui teisele ei sobinud sinu tehtud märkus või ettepanek, kui ta pole nõus sind kuulama, ta reageerib üle, solvub, asub süüdistama, õigustusi otsima – siis võiks mõelda sellele, mis võis viltu minna. Kas olin ehk hinnanguline? Kas kasutasin minakeele asemel sinakeelt, mis reeglina mõjub sildistaval-süüdistavalt? Kas olin aus? Kas olin selge ja konkreetne oma vajadusest rääkides? Ega ma oma tundeid suurendanud ega vähendanud? Kas olin piisavalt mõistev ka tema vajaduste osas? Need küsimused viitavad kõige tavalisematele vigadele, mida teevad need, kes alles alustavad uue mudeli kasutamist.
Kui pärast kehtestava sõnumi teelesaatmist on vastuseks mitte aktsepteerimine, vaid vastupanu, on sellegi leevendamiseks olemas rohi – kuulamine. Kuulamine tähendab, et lükkad oma mõtted ajutiselt kõrvale ja püüad tõega teise öeldust aru saada. Ümbersõnastamine aitab möödarääkimist ja vääritimõistmist vältida. Alles siis, kui oled teist piisavalt kuulanud ning tajud rahunemist, võid sõnumi uuesti teele saata. Teinekord on seesugust käiguvahetust vaja mitmel korral teha, enne kui kumbki pool rahule jääb. Vahel loobutakse oma sõnumist – ja seega ka vajadusest – juba pärast esimese vastupanu märkamist. Kehtestamine nõuab järjekindlust, kuigi kindlasti on ka olukordi, kus vastab tõele vana tõde, et targem annab järele.
Mida teha, kui kehtestamine ei aita, sest teine pool ei ole mingil tingimusel nõus oma käitumist muutma? Sel juhul võib tegu olla hoopis konfliktiga, mille lahendamiseks on vaja konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda probleemile mitte lahenduste, vaid ühiste vajaduste kaudu.
Kehtestav käitumine võib tunduda ebamugav ja keerukas, ent selle kasutamine või kõrvalejätmine, nagu muudki valikud elus, on iseenda teha. Siiski on hea teada, et selle käitumisviisi abil on võimalik säilitada oma väärikus ükskõik millises problemaatilises situatsioonis. Vastuagressioon või alistumine, mis neis olukordades tihti valitakse, ei ole kohane, sest riivab kummagi väärikust ega too kaasa häid lahendusi. Heade suhete säilimine ja eneseväärtuslikkusetunne võiksid ju olla piisav preemia, et harjutama asuda.