Koolitaja Haide Antson: Gordoni perekool minu elus
Koolitaja Haide Antson kirjutab sellest, milline oli tema esimene kogemus
Gordoni perekooliga ja kuidas koolitusel õpitu teda elus on aidanud.
Lapsega kodus
Aprillist 2004 olin väikse titaga kodune. Seda aega olin nii väga oodanud – lõpuks
ometi on mul 1 väike, pealegi veel tütar, kelle päralt saan olla (esimesed lapsed on ju
kolmikud pojad, kelle vahel enda jagamine on olnud keeruline). Suure kodusolemise
rõõmu kõrval avastasin aga, et ärritun liiga tihti, õiendan laste kallal, liiga sageli nägin
ennast käituvat samamoodi nagu minu vanemad, kui nad mulle närvidele käisid (Miks
sa ometi jätad oma asjad siia ripakile? No kas sa tõesti siis ei või kohe koolist tulles
riided ära vahetada? Kuidas sa võid olla nii lohakas?).
Proovisin mõnda keerulist probleemolukorda lahendada raamatute abiga. Lugesin
Gordoni raamatuid ning püüdsin seal kirjeldatut oma kodus rakendada. Tavaliselt ei
õnnestunud see sugugi nii, nagu raamatus kirjas. Samuti ei suutnud ma olla järjepidev.
Nii kui lõid lõkkele emotsioonid, nii käivitusid vanad automaatseks muutunud
käitumisviisid ja raamatutarkusest polnud mingit abi.
Gordoni perekooli
Siis aga pakkus üks tuttav mulle võimalust osaleda Gordoni perekoolis. Läksin sinna
rõõmuga, kuna Gordoni põhimõtetega olin tuttav ning need sobisid mulle suurepäraselt.
Perekoolis sain kohe heas mõttes šoki osaliseks. Esiteks, aktiivne kuulamine – kasutasin
seda tööalaselt juba aastaid, aga ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et seda kodus
kasutada ja et see on omamoodi imevahend mures oleva või „jonniva” lapse aitamisel.
Ma olin püüdnud ikka lohutada, nõu anda või „jonni” puhul ka pahandada. Teiseks,
võitja-võitja meetodi kasutamine konfliktide lahendamisel – olin seda sama meetodit
isegi kunagi õpetanud kui head tehnikat probleemide lahendamiseks töökollektiivides,
aga kodus – ei, selle peale ma polnud tulnud.
See, et ma neid oskusi olin enne kasutanud, ei tähendanud sugugi, et kodus nende
rakendamine oleks libedalt läinud. Sain aru, et on vaja väga palju harjutada, et muuta
väljakujunenud käitumisi oma lähedaste inimestega. Harjutamisega jätkan tänaseni.
Pärast perekooli olin aga täis tahtmist kogu maailmale kuulutada, kui hea asi on olemas,
et me ei ole lapsevanematena üldse mitte üksi. Lapsevanemaks olemine on oskus, mida
koolides ei õpetata, aga mida saab õppida. Oma lapsepõlvest oleme kaasa saanud need
käitumismustrid, kuidas meid kasvatati. Mõningaid asju tahaksime aga teha teisiti. Tihti
avastame, et käitume ikka samuti või oleme siis valinud teise äärmuse. Lihtsalt ei oska
teisiti.
Ma mõistsin seda, kui palju ma olen elu jooksul õppinud, end arendanud, koolitanud,
aga ma ei ole teadlikult õppinud seda kõige tähtsamat – kuidas olla parem lapsevanem ja
abikaasa. Samas on seda võimalik ja vajalik õppida, et luua enda ümber tasakaalus
lähisuhteid.
Kuidas ja miks see meetod toimib?
Ma olen Gordonilt palju nippe oma ellu rakendanud ja võin öelda, et see toimib tõesti.
Ma olen seda ise kogenud. See ei muuda elu imeväel, aga tõstab oluliselt suhete
kvaliteeti. Samas pole see (enda muutmine) kerge.
Gordon ei anna lapsevanemale retsepti, kuidas kasvatada imelisi lapsi. Ta õpetab mõned
olulised oskused. Näiteks, kuidas oma last tõeliselt kuulata, kuidas toetada mure korral
last nii, et ta tunneb, et teda mõistetakse ning samas suurendada tema iseseisvust oma
probleemide lahendamisel – tahame me ju, et meie lastest kasvaksid normaalse
enesehinnanguga, iseseisvad ja oma eluga hästi toimetulevad inimesed.
Või kuidas lapsele oma soovidest ja vajadustest teatada ilma vastuseisu esile kutsumata
– me ju soovime, et meie lapsed tahaks ja oskaks teiste inimestega arvestada, et neist
kasvaks koostöövõimelised inimesed.
Või kuidas lahendada tülisid nii, et kõik osapooled rahul oleksid (win-win) – sellega
anname lastelegi edasi oskuse väärtustada sama palju nii enda kui teiste inimeste
vajadusi ning suhtumise, et alati on olemas lahendus, mis kõigile sobib, kui ainult
probleemilahendusele loominguliselt läheneda, ilma süüdistuste ja hinnanguteta.
Sellised asjad jäävad hästi meelde, eriti kui oled koolitusel saanud ise lapse rollis olla.
See on ikka jahmatav avastus enda jaoks, kui sa lapse rollis olles tajud, kui mõistmatu
on vanem, kuidas ta sind üldse ei kuula ning kui väga ta oma lahendusi peale surub.
Kokkuvõtteks
Kui sa tahad, et su lapsed võtaksid vastutust, oleksid iseseisvad ja loovad, et neil
areneks adekvaatne enesehinnang, mis tänases ohte täis maailmas on ülioluline selleks,
et lapsed oskaks ise teha õigel hetkel õigeid valikuid (puudutagu see mõnuaineid,
erinevaid rühmitusi, virtuaalmaailma vms), siis kaalu võimalust osaleda perekoolis.
Eriti siis, …
… kui sa tunned, et sul ei jätku piisavalt aega oma pere ja laste jaoks.
… kui sa märkad, et sa tegelikult ei tea oma lastest nii palju kui tahaksid.
… kui sa tahad, et nad sinuga rohkem räägiksid.
… kui tunned mõnikord, et lastega suheldes saab mõistus otsa.
… kui saad vahel oma tujutseva lapse peale tulivihaseks.
… kui oled nõutu lastevahelisi konflikte lahendades.
… kui tunned, et tahaksid oma last mõjutada, talle oma kogemusi edasi anda, aga koged ainult vastuseisu.
… kui tunned, et kõik kodutööd on sinu peal ja ei huvita mitte kedagi teist.
… kui kohtled oma last kord rangelt, siis jälle lubad talle kõike ja tunned end kehvasti mõlema variandi puhul.
Ja ka siis, kui sul on kõik väga suurepärases korras!
Kõiki teisi töid saavad meie eest teha teised, peale meie oma laste kasvatamise.
Haide Antson on peatselt alustamas Gordoni perekooli grupiga, mis on mõeldud spetsiaalselt teismeliste vanematele. Grupp alustab Tallinnas 7. aprillil. Lisainfot Gordoni perekooli koolituse kohta leiad siit ja registreeruda saad siin.
Kui sul on küsimusi, siis võta Haidega ühendust.
E-mail: haide.antson@sinamina.ee, telefon: 51 51 755.