Kampaania taust
Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel 2005. aastal otsustati käivitada tegevuskava igasuguse lastevastase vägivalla kaotamiseks. Kehaline karistamine on levinuim lastele suunatud vägivalla vorm ning just vastuseks sellele käivitas Euroopa Nõukogu üleeuroopalise algatuse, millega kutsutakse üles kaotama kehalist karistamist kõikjal – koolides, karistussüsteemides, erihooldusasutuses ja eeskätt kodudes. See algatus on ka konkreetseks vastukajaks soovitustele, mis sisalduvad ÜRO peasekretäri uurimuses lastevastase vägivalla kohta, millega nähti ette, et laste kehaline karistamine tuleb üleüldiselt keelustada 2009. aastaks.
Suur osa Euroopa ühiskonnast talub ja isegi pooldab lastevastast vägivalda, eriti kui see leiab aset kodus. Ent inimõigused ei kao koduuksel ja need kehtivad ka laste suhtes. Õigus mitte saada koheldud või karistatud ebainimlikul või alandaval moel ning õigus võrdsele kaitsele seaduse alusel on olulised rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused.
18 Euroopa riiki: Austria, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Island, Kreeka, Küpros, Läti, Norra, Portugal, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Soome, Taani, Ukraina ja Ungari on keelustanud laste kehalise karistamise mis tahes asjaoludel. Teised Euroopa riigid on keelustanud selle koolides või karistusasutustes, kuid ei ole muutnud keeldu üldkehtivaks. Euroopast peab saama maailmajagu, kus ei esinene enam kehalist karistamist ei kodus, koolis ega teistes lasteasutustes.
Täpset statistikat laste kehalise karistamise kohta Eestis ei ole, see toimub enamasti ju koduseinte vahel ning on varjatud. Probleemi olemasolu näitavad aga pigem inimeste hoiakud, mis üsna suures osas siiski veel sallivad laste füüsilist karistamist kui kasvatusmeetodit. 2006.aastal Sotsiaalministeeriumi tellimusel ning EMORi poolt läbi viidud RISC analüüsi tulemusena selgus, laste füüsilist karistamist peavad teatud olukordades õigustatud kasvatusmeetodiks 38% eestimaalastest. Eelkõige on selliste juhtumite puhul tegemist vanemate jõuetusega või tahtmatusega kasutada teisi võimalusi. Samas oli hoiakuliselt enamus eestimaalastest füüsilise karistamise vastu (59%), leides, et laste füüsiline karistamine on vägivald, see ei ole mõistetav ega õigustatud. Analüüsist nähtus, et kuigi ühiskondlikud normid tervikuna ei pea laste füüsilist karistamist õigeks, siis tegelikkuses on olukord siiski teine.
Kehalise karistamise keelustanud riikide kogemus näitab, et selle selgesõnaline keelustamine seadusega aitab kaasa hoiakute muutmisele. Enamikus riikides toetas enne keelustamist enamik inimesi laste kehalist karistamist ning sellest tulenevalt olid loomulikult keelustamise vastu. 1979. aastal, kui Rootsi perekonnaseadusega keelustati laste kehaline karistamine, pooldas sellist karistusviisi 50% elanikest ja 70% oli selle seadusega keelustamise vastu. Rootsi seadusandja ei kavatsenud anda lapsi kehaliselt karistavad vanemad kohtu alla ega lõhkuda perekondi, vaid muuta ühiskonna hoiakuid ning avaldada selgesõnalist rahulolematust vägivalla ja füüsilise jõu kasutamise suhtes peresuhetes. 20 aastat pärast kehalise karistamise seadusega keelustamist olid seaduse vastu ainult 10% Rootsi elanikest ning samapalju inimesi pooldas endiselt kehalist karistamist lastekasvatusviisina.
Kampaaniale järgnevalt asub ka Eesti ette valmistama oma seadusandluses laste kehalise karistamise keelustamist.