Mis te arvate, kas vanavanemad (ehk siis minu äi ja ämm), kes oma laste suhtes tegid ära vaid kõik hädavajaliku nende heaolekuks ilma 'liigse' armastuse ja hooleta, muutuvad, kui lapselapsed sünnivad? Mu sõbrannal näiteks oli oma ämmaga selline hea juhus hoolitsevuse poole.
Ei tahaks küll, et mu praegu veel kõhus olev laps vaid linnas konutaks, aga hetkel tundub küll, et oleks ülekohus, kui neile mõneks nädalavahetuseks oma pojakese jätaks.
On teil ehk mõni positiivne kogemus vanavanematega, kes paremuse poole muutusid peale lapselapse nägemist? Oleks rahustav kuulda.
Raske öelda , kuidas teie äi - ämm teie lapsesse suhtuvad. Iga inimene on erinev ja seega ka käituvad nad erinevalt. Tavaliselt vanavanemad hellitavad emade meelest lapselapsi liigagi, sõltumata sellest, kuidas oma lastega oldi. Vanaemad, -isad on selleks ajaks oma tormilise nooruse seljataha jätnud ja rahunenud. Siis on ka selged elu põhiväärtused, ehk, et tähtsad on lapsed ja nende lapsed. Pealegi on lapselapsed ju kahekordselt armastatud. Nad on armastatud laste armastatud lapsed. See on nagu armastus ruudus (kui matemaatiliselt läheneda). Isegi siis , kui tundus, et oma lapsi eriti ei armastatud, tundsid vanemad nende suhtes kiindumust ( ma usun nii). Pole lihtsalt kombeks oma armastust väljendada. Arvan küll, et ärge sellepärast muretsege, kuidas lapsesse suhtutakse. Oluline on, et teie ise jaksaksite oma last armastada ja hoida. See on nüüd teie kohustus ja proovige olla selline ema, et teie minia kunagi ei peaks nii küsima, nagu teie praegu.
