Tere!Olen mures oma teismelise pärast.Kui minuesimene laps sündis olin 18 mees ei soovinud vastutust võtta niisis jäin emajuurde elama.Probleemid algasid kohe kui üritasin selgeks teha,et mina olen lapse ema ja soov ise lapsele reeglid ja une reziim paika panna.Selleüle ema naeris.Elasin üle ja neelasin alla.Laps läks esimesse klassi.Tekkis minul suhe,millele vastu oli ema.Aastapärast kolisin emajuurest ära.Ja siis hakkas pihta kuidas ma ikka nii ja naa ja miks ma sinna ei tule ja lapselast ei näita.Sai käidud koguaeg koolivaheajad ja suvel.Siis möödus aasta ja sain teise lapse.Ja siis hakkas hullem jant pihta .Kui selgitasin,et pisibeebi kõrvalt suht raske käija oldi pahane.Selleaasta suvel vanaema ei kontakteerunud.Hakkas asju ajama minu vanema lapsega kirjutama ja helistama ja peale käima kuna sinna tuleb ja mis tall kõik lapselapse jaoks on.Hakkas vanaema meelitama asjadega.(Kui laps kirjutas,et kas vanaema ostaks talle kõrvaklapid.Oli vanaema vastus jah kullake ootab sind maal ja loodan,et sind ikka minujuurde koolivaheajal lubatakse).Minukäest ei küsitud kas ta lapselaps tuleb maale vaheajal.vaid see käis kõik läbi minu lapse.Olen mures teismelise pärast.Kuna vanaemaga rääkimine on võimatu ja ei aksepteeri minu kasvatust,et laps ei saa kõike ja ei pea olema viimasepeal vinged asjad.(Ja see on mitmeid kordi kui laps on maal käinud vanaema juures siis ei taha laps ei õppida ei koduseid toimetusi teha vaid vaidleb ja õiendab vastu)Peale seda olen käinu lapsega tihti psüholoogi juures seansidel ja laps saab normi mingi kuuajaga.Näen,et laps ei soovi maal vanaema juurest muud kui asju ja nänni.Kuidas peaksin oma teismelisele seletama,et ei ole normaalne vanaema käitumine.Sest teismeline ainult nõuab maale.Seletsin lapsele,et sul on võimlemis trenn siis vastas minule ja siis ma ikka tahan maale.Ei oska kuidagi käituda kuna näen peale sedakui laps on maal käinud on ta täiesti rivist väljas ja närvis.Loodan natukenegi abi saada.
Kirjutasite, et teil on mure oma teismelise pärast. Ta suhtleb oma vanaemaga, kelle käest saab laps palju asju ning peale vanaemaga kohtumist on laps pikka aega rivist väljas. Teie laps saab psühholoogi juures käies kuu ajaga “korda”, kuid te sooviksite teada, kuidas võiks oma lapsega rääkida vanaema käitumisest.
Mõistan, et te soovite oma lapsele parimat ning võibolla soovite teda ehk ka kaitsta selle eest, mida lapse vanaema teile endale on öelnud või teinud. Selleks, et rääkida oma lapsega vanaema juures käimisest ning sellega seonduvatest tunnetest ja mõtetest, soovitan teil valida mõlemale sobiva aja. Võite oma lapsele näiteks öelda, et “Ma soovin sinuga rääkida. Kas sulle sobiks, kui me teeme seda õhtul, kui su õde/vend läheb magama/läheb isaga õue vms”. Kui te olete mõlemale sobiva aja leidnud, et teid ei saa segada, siis võiksite eelnevalt valmis mõelda, mida lapsele öelda. Kui olete juba jutuajamiseks valmis, võiksite üle korrata veel selle, et räägite korda mööda ning kuulate üksteist.
Tulles eelseisva jutuajamise juurde, siis toon välja mõned näited, kuidas antud teemat võiks käsitleda. Kui te ennast väljendate, siis aitab, kui rääkida mina-keeles, mitte sina-keeles. See tähendab seda, et üksteist ei hakata süüdistama (nt.”Sa oled kogu aeg tige, kui koju jõuad”). Selle asemel võib näiteks öelda: “Ma olen väga mures, kui sa lähed vanaema juurde ning ei õpi seal, sest ma soovin, et sul läheks koolis hästi”. Tähtis on oma lapsele öelda, mida te temalt ootate, öeldes näiteks “Sa võid vanema juures käia, kuid seal pead sa samuti oma kodutööd valmis tegema” Või näiteks: “Sa ei tohi puududa koolist või trennist sellepärast, et sa lähed maale”. Seejärel võiksite anda oma lapsele aega ning kuulata, mis ta vastab. Oluline on teie last mõista – mis talle vanaema juures nii väga meeldib? Kas peale asjade saamise on veel mingi põhjus? Kas on ka mingi põhjus, miks ta just võimlemistrenni ei soovi minna? Mõelge enda jaoks valmis, mida te soovite oma lapsele öelda vanaema käest saadud asjade koha pealt. Lisainfot mina-keele kohta leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Veel palju olulisi nippe suhtlemise kohta leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vaatamata sellele, et teil endal pole antud hetkel oma emaga mõistvaid ja sooje suhteid, on lapse suhe oma vanemaga kindlasti talle oluline ning teil tuleb seda aktsepteerida. Te võiksite mõelda, et ehk oleksite te valmis veelkord oma emaga proovima suhteid muuta. Kui rääkida ei õnnestu/ei soovi rääkida, siis ehk saaksite oma mõtted ja tunded kirja panna ning talle meili teel saata või kiri postkasti saata. Kui te peaksite otsustama, et soovite oma emaga rääkida/kirjutada, siis siin kohal kehtivad samad tõed – süüdistamine ei aita, aitab aga enesekehtestamine, samuti on teil õigus öelda välja, mis moodi teie meelest ema asjade ostmine teie last mõjutab. Teil on õigus öelda, mida teie tunnete/mõtlete ning mis moodi te sooviksite, et teie enda kui ka lapse-vanaema suhe võiks olla. Pean silmas seda, et te ei aktsepteeri seda, kui ema kirjutab otse lapsele ning teiega ei suhtle üldse.
Te kirjutasite, et te käite koos lapsega psühholoogi juures. Olete te psühholoogi juures vanaema külastamise teemat arutanud? Võib-olla saaksite ka vanaema psühholoogi juurde kutsuda, et erimeelsused leiaksid mingisuguse lahenduse? Ma usun, et teie ema ei soovi teile kellelegi halba, kuid ta ei oska ehk teistmoodi oma armastust lapse vastu väljendada kui asjade ostmise kaudu. Juhul, kui te soovite oma enda suhet emaga arutada või muuta, võite pöörduda ka ise perenõustaja poole. Sobiva perenõustaja leiate järgmistelt lehekülgedelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Kui soovite minuga antud teemadel edasi vestelda, siis leiate kontaktid siit: www.hedylaidre.com
