Elame emaga lähestikku ja seepärast käib ta ka tihti lapselast (7 kuune)vaatamas. Muidugi on tore et tuleb jne aga ära tüütab kui hakab jälle õpetama. Kõik need nõukogude aegsed õpetused "laps peab nutma ka" "ära võta iga nutu peale last sülle" "jäta laps koju magama kui poodi lähed" " ära anna lapsele nii tihti rinda" "lõpeta rinnaga imetamine ära, laps võib juba muud toitu ka süüa"ja veel palju palju!ja siis veel kritiseerib igat asja mida teen, ei tahaks emale midagi halvasti ak öelda. samas mõtlen juab et peaks kuhugi kaugemale ära kolima et ema ei saaks nii tihti külas käia. saaks rahulikult last kasvatada!!!
Vahel on tõesti keeruline, kui oma ema, kes kahtlemata soovib parimat ja jagab oma kogemusi, on seda tehes ometi liialt kontrolliv ja end pealesuruv. Kuidas aidata tal aga võtta sellist vanema rolli, mis sobiks ka Teile, laseks Teil rõõmu tunda emana ja säilitada pingevabad suhted omavahel? Ehk aitavad kokkulepped ja selgitused, mida vajate, ootate temalt, mida hindate ja milles soovite endale kindlaks jääda. Kui olete võtnud omaks uued arusaamad lapse kasvatamisel ja hooldamisel, siis oleks sobiv koos nende üle arutleda, mille poolest üks või teine meetod lapsele parim on, milline on nende mõju ja kindlasti juba Teie kogemus, mis Teil päevast päeva suureneb. Ilmselt vajab ka vanaema tunnustust ja hea on kui väljendaksite seda, et hindate tema püüdlusi ja seejuures usute, et sülle võtmine jm viisid lapse vajadustele reageerida on parim, kuidas lapsele kindlustunnet ja lähedust pakkuda. Kindlasti tuleb kasuks, kui väljendate selgelt, mida vanaemalt ootate ja vajate. Lapse kasvades laienevad kindlasti võimalused, kuidas kujundada toredaid suhteid lapse ja vanavanemate vahel. See võib kujuneda hindamatuks väärtuseks.
