Minu elu muutus siis kui sain teisse klassi minnes oma väikevenna.See pööras maailma totaalselt tagurpidi ja on seda siiani.Mina saan mai kuus 24 ja vend septembris 16 aastaseks.Muidugi ma armastan oma vanemaid ja olen tänulik et nad on mul olemas aga see nende suhtumine teeb haiget.
Ema on venda sünnist saati eelistanud.Mind ta väga beebile lähedale ei lasknud ning nunnutas teda kuidas jaksas.Ma hakkasin ju siis puberteedi ikka jõudma ja vajasin oma ema väga aga teda minu jaoks olemas polnud.Mäletan küll kuidas vahe tahtsin emaga rääkida aga siis käratas et ära sega.Näed ju küll et tegelen vennaga või teen süüa.Nii ma tõmbusingi rohkem endasse.Isa oli ka enamus ajas tööl ja teda nägime alles õhtul vahel jõudis koju kui me juba magasime.Emalt sain tähelepanu vaid siis kui oli õppimises abi vaja ja see toimus ka karjudes.Sain sõimata kuidas ma midagi ei oska ning ükskord ta isegi viskas mu lemmiktassi vastu seina puruks.
Alati kui ema vennaga on siis ta silmades kiirgab sellist südamlikkust ja soojust.Minuga on ta järsem ja külmem.Ema poeks vaid nahast välja et vennal hea on.Koheselt kui vennal midagi vaja on ema tormab koheselt poodi ja annab väga palju järgi.Vend ongi ta ümber oma sõrme keeranud.Vend vahel ülbitseb emaga nii et vähe pole aga ta ei tee teist nägugi.Minul selline käitumine polnud lubatutki.Kui mul midagi vaja oli siis oli aega maa ja ilm.Ema sisendas mulle pidevalt et mulle ei saa midagi poest osta kuna olin suuremat kasvu tüdruk ja muidugi alati ka see jutt et raha pole hetkel jne.
Kui ma teismeline olin siis polnud mul midagi lubatud.Kui mul hakkasid 16 aastaselt oma tutvusringkond tekkima kus olid ka poisid tuli kodus suur sõda.Isa ähvardas kodust välja visata ning ma pole nende tütar kui sellist elu tahan elada.Nemad arvasid koheselt et tahan perekonna elu elama hakkata või muud sellist.Lõpuks ma läksingi nende inimestega riidu ja sellest on mul tänaseni kahju.Selle eest mu 16 aastane vend võib igal pool käia ja tal võib olla nii poiss kui ka tüdruk soost sõpru.Pidevalt tehakse nalja et varsti pruudid jooksevad ümber maja jne.Minu ajal polnud selline asi mõeldavki.Taheti nagu vangis hoida.Ainult ühed keelamised.Samuti mu vend on ema poolt nii ära poputatud ja hellitatud et ta ei saa millegiga hakkama.Isegi oma tuba ei suuda ilma emata koristada ning võileibagi teha.Ema jooksku ja tehku.
Üle üldse nad tahavad minu eest koguaeg otsustada ja kõik mida mina tahan on nii vale.Gümnaasiumi lõpus ma täpselt ei teadnud kas ülikooli on tark idee minna aga isa innustas takka ja kui veel koha sain siis polnud mitte mingit juttu et ma sinna ei läheks.Aasta ma sain ülikoolis käia ja teine aasta ei mänginud rahaliselt enam välja.Hakkasin Selveris tööl käima ja mul oli juba oma plaan et vaikselt kogun raha ja lähen kutsekasse ametit omandama aga siis tuli tädi jutuga et saaksin soome tööle.Isa võttis sellest muidugi tuld ja sundis sinna minema.Mina poleks Soome läinudki.Polnud seda õiget tunnet aga siiski et mitte oma vanemaid pahandada võtsin oma asjad ja läksin.Nad ei kuulanud ka mind mida mina tahan ja arvan.Soomes ma ei kohanenud ja oli väga raske.Seal ma tutvusin ma oma lapse isaga ja jäin ruttu lapse ootele.Muidugi oli seegi vanematele paras shokk ja tekitas perekonnas kaose.Isa oli solvunud,pettunud ja vihane ning ema marus.Oleks siis keegigi üritanud toeks olla ja küsida kuidas ennast tunnen.Seda mitte.Pigem sain sõimata et mitte kuskil ma hakkama ei saa ning nemad andsid mulle soodasa võimaluse rahaliselt jalad alla saada.
Kui ma olen üritanud emaga veidikenegi rääkida miks ta eelistab ühte teisele siis tuleb sellest suur riid.Ema ei tunnista seda endale ja siis sekkub isa et ma ikka olen nii tänamatu.Siis tuuakse mängu see et ma ei saa kuskil hakkama ning mul olid kõik võimalus elus olemas hakkama saamiseks.Enam ma ei julgegi öelda neile midagi mida teha tahan.See maetakse koheselt maha.Vend hakkab põhikooli lõpetama ja ta ei tea siiani mida edasi teeb.Talle ei sunnita ega pressita midagi pealegi.
Hetkel elangi lapsega vanemate juures sest läksin lapse isaga lahku ja eks nad survestasid ka et ma ikka ta maha jätaksin aga lõpliku otsuse selles vallas tegin ikkagist ise.Seda ma neil küll otsustada ei lasknud.Nüüd ongi mu ellu saabunud uus inimene ja üritan salaja temaga kohtuda.Vanematele sellisest asjadest rääkida oleks taas katastroof.Isa ütles et ega neid jahupäid polegi vaja ning kõik on tropid ja nõmedad.Neil oleks tõesti hea meel kui jääkski lapsega kahekesi.Tõesti tahaks et sellest asjast tärkaks midagi aga kuidas seda vanematele öelda ei teagi.
Tänu sellele et ema on koguaeg vahet teinud minul ja vennal on meie suhted väga halvad.Pole temaga kunagi läbi saanud.Väiksena me aina kaklesime ja ega hetkelgi meil soojad suhted pole.Mulle ajama närvi see tema ülbus ja õiendamine.
ja ma tunnen et ma ei oska tänu sellele kogemusele oma pojaga leebe olla.Kardan et kui teda rohkem poputan muutub samasuguseks laisaks,ülbeks ja tänamatuks.Üldse on kuidagi poissi raske kasvatada kuna ootasin koguaeg tütart.Isegi kui olin noorem ja lastele mõtlesin teadsin et tahan omale tütart.
Ma lihtsalt ei mõista kuidas üks ema saab nii suure barjääri laste vahel teha.Kas teda tõesti on mõjutanud see et ta oma ema jättis ta tahaplaanile ning eelistas tema vendasid?
Kuidas saada lahti hirmudest et ma olen saamatu ja julgeda riskida ning mitte lasta heidutada kui neile see ei meeldi mida teen?
Tunnen et olen koguaeg pinge all ja pean kontrollima kuidas olen ning mida teen.Vahel jääb mulje et ma ei teagi kes ma ise täpselt olen isikusena vaid nagu marjonett nukk keda sikutatakse nöörides et teeks just seda mis neile meeldib.
Te olete oma pereelus toimuvat üsna põhjalikult analüüsinud ja teadlik ka kogetu mõjus nii teie enesetundele kui ka suhtemustrite võimalikule kordumisele suhetes oma lapsega. Muidugi on teid väga palju mõjutanud see, et teil pole head kogemust tunda end hoituna ja väärtustatuna, pole olnud head empaatilist kontakti vanematega. On ju üsna loomulik, et Soomes elades tekkis teil oma suhe. Millal siis veel luua suhteid ja leida elukaaslast, saada lapsi?! Ja kui arvestada, et teil oma vanematega pole olnud head kontakti, kuid iga inimene ju vajab lähedust kellegagi, siis oma suhte loomine, pole mitte ainult mõistetav, vaid väga oluline ja hea. Kahju muidugi, et lapse isaga suhe ei laabunud. Kuid arvestades, et nüüd on teil uus suhe, siis igal juhul tasub seda hoida ja arendada. Võiks koguni öelda, et praegu võib see ollagi kõige olulisem – kui teie kahe suhe toimib hästi, siis see toetab ka teiste võimalike probleemidega toimetulekut – on see siis oma vanemate mõju vähendamine, enesetunde ja -kindluse parenemine, hirmude vähenemine, lapsele toetava pere loomine jne. Üsna keeruline oleks aga lahendada teie muresid, kui elate vanemate juures ja sõltute otseselt neist.
Kuigi püüate olla oma vanematele tänulik ja mõista, et ka nende viis kohelda lapsi ja korraldada pereelu, tulenes omakorda sellest, mida nemad oma peres kasvades kaasa said, võite teie teadlikult püüelda selle poole, et mitte kõike korrata. Ma usun, et on üsna valus kuulda ja taluda jätkuvalt seda, et te ei koge heakskiitu ega toetust iseseisvuda, olla just selline nagu olete. Kuid selle teadlikkusega, et teil on õigus oma elus ise teha oma otsuseid, luua suhteid, kellega soovite, õppida ja valida omale sobiv töökoht, saate seada ise omale sihte ja nende järgi toimida. Kui te ise usute, et teie enda valikud pakuvad teile rahulolu, siis küllap ka vanemad on rohkem neid aktsepteerima. Kui teil on keegi, kes teid mõistab ja toetab, siis on teie valmidus suurem, elada oma elu ja just sellisena nagu õigeks peate. Võimalik, et teid aitab praegu just see, kui ta liialt ei keskendugi sellele, et vanemad rahule jääksid, vaid eelkõige teie ise. Ma ei pea silmas seda, et teile ei peaks üldse korda minema nende arvamus või et teie suhted vanematega pole olulised, vaid pigem seda, et te julgeksite vajadusel jääda oma valikute juurde. Teil on õigus oma eraelule, seada esikohale iseenda rahulolu, sh oma uus suhe. Te ei vastuta selle eest, et see meeldiks vanematele.
Teie senised püüdlused väljendada emale seda, mis näis ebaõiglane seoses vennaga või millest olete puudust tundnud, pole loonud mõistmist ja sellest kahtlemata kahju. Praegu võib olla olulisem mitte niivõrd keskenduda minevikule või püüda muuta oma vanemate arusaamu, kuivõrd sellele, mida selle kogemuse pinnalt saate teha teisiti. Tahan teid julgustada vanematele väljendada oma küll oma arvamust, kuid pigem neil teemadel, mis puudutavad soovi teha oma otsuseid ja iseseisvuda. Mida sõltumatum te olete, näiteks omades eriala, oma sissetulekut, oma kodu, kui teil on toimiv suhe ja mõistev mees, on teil millele toetuda ja suureneb usk endasse. Nii tundub praegu mõistlik eirata vanemate püüdlusi teie elu kontrollida. Kuivõrd nad teie ellu sekkuda saavad, oleneb teist endast.
Lisan veel ka konkreetseid soovitusi, mis võivad olla abiks enda eest seismisel: nt meie kodulehel kehtestamisoskused ja mina keel: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Soovitan võtta ette üks tõsine jutuajamine ema ja isaga, eesmärgiga väljenda oma mõtteid edaspidiseks, näiteks: ma tahan edaspidi teha oma elus ise otsuseid; arvan, et mul on õigus otsustada oma suhete üle ise; ma usun, et soovite mulle head ja nüüd, mil olen täiskasvanuks, on ka meie suhted on muutunud jne.
