Ei teagi, millest alustada...
Suhted emaga on olnud kehvad juba minu lapsepõlvest saati. Ka nüüd, täiskasvanueas (olen 36), on meie suhetes pidev pinge. Ema on siiani solvunud minu tegemiste ja ütlemiste peale teismelisena. Tunnistan, et olin üsna "mässaja", selles mõttes, et vaidlesin pidevalt vastu ja ei saanud aru, miks ma üht või teist asja teha ei tohtinud. Ma ei käinud pidudel, ei joonud ega ka suitsetanud. Lõpetasin kooli, läksin ülikooli. Lootsin, et suhted paranevad, kui ei ole pidevalt kodus. Lootuseks see jäigi. Nüüdseks on mul oma pere, olen oma eluga rahul. Rahul ja õnnelik võiks ju olla emagi, et on korraliku tütre kasvatanud. Tahaksin, et meie läbisaamine paraneks, aga ei oska enam midagi teha, sest olen ka ise solvunud ja haiget saanud. Ema on nii mõndagi öelnud ja teinud, mis hinge haavad on tekitanud. Olen püüdnud temaga rääkida teemadel, mis mulle haiget on teinud. Tulemuseks on see, et ema hakkab karjuma ja mind süüdistama. Rahulikult vestelda on võimatu.
Olen mõelnud, et püüaks kõik unustada ja kõigel minna lasta, aga ei oska ja suuda seda teha....
Palungi nõu... kuidas asjadest üle olla ja kuidas emaga läbisaamist paremaks muuta?
Olete olukorras, kus pingelised suhted emaga on kestnud aastaid ning teie vajadus on saada nõu, kuidas iseennast aidata, toetada ja kõige toimuvaga hakkama saada.
Miks täiskasvanud laste ja nende vanemate vahel pole sooje ja võrdsetel alustel kahe täiskasvanud inimese suhet? Põhjusi on erinevaid, ühena toovad spetsialistid välja vanema võimetuse leppida faktiga, et laps on saanud täiskasvanuks, ei sõltu enam temast (ei vaja enam) ning suutmatusega temast lahti lasta.
Ka hirm üksi jääda, eriti juhul, kui ollakse üksikvanem- kui kogu vanema maailm on üles ehitatud lapsele pühendumisele ning puudub vanema isiklik elu (hobid, harrastused, sõbrad, rahuldustpakkuv töö). Üks, mis on kindel- laps (ka täiskasvanud laps) ei pea tundma süütundeid selle eest, et vanem on teinud sellise valiku.
Täiskasvanud, enda ja teiste tundeid austava inimese üks toimetulekuviis antud keerulises situatsioonis on enesekehtestamine. See tähendab mina-keelset eneseväljendust - oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest süüdistusteta rääkimist. Kehtestav mina-sõnum on vanemale hinnanguvabalt teadaandmine, millne on teie jaoks vastuvõetamatu käitumine, millist kahju te sellest saate ja mida seoses sellega tunnete.
Lugege lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui soovite abi väljastpoolt, julgustan teid ühendust võtma oma ala asjatundjaga- teie mure puhul pereterapeudiga. Koostöös terapeudiga saab vaadelda/analüüsida ja muuta mittetoimivaid suhteid. Parim, kui lähete sinna koos emaga kahekesi. (ema motiveerimiseks on kindlasti kasu aktiivse kuulamise ja enesekehtestamisoskustest)
Infot saate:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/; pereterapeudid.ee
Loodan, et taolised edasised sammud teraapia näol pikalt püsinud talumatut olukorda muudavad!
