Meil on peres lahkhelid 15-aastase poja kasvatamisel. Isa pooldab ranget kasvatust. Lubatud oleks ainult õppimine, trenn, peaks olema kindel päevaplaan ja reziim. Peab rakendama piitsa-prääniku meetodit. Mina olevat vastutustundetu, ei nõua midagi. Mina arvan, et nüüd ongi pojal käes aeg, kus rebitakse end vanematest lahti, tehakse ise otsuseid, vahel valesidki. Olen veendunud, et olen temaga eelnevalt piisavalt tegelnud, põhi on all, väärtushinnangud paigas, meil on sõbralikud-usaldavad suhted.
Täiskasvanuks ei saada päevapealt. Suhted isaga aga halvenevad üha. Ta näeb ainult negatiivset. Rääkida pole neil millestki, kõik mida poeg teeb, on tühine tema meelest. Olen püüdnud korduvalt selgitada oma seisukohti, tulemusteta. Et noore elu ei ole ainult kool, trenn ja õigel ajal magama minek. Olen nõutu. Poeg saab ükskord täiskasvanuks niikuinii aga alates puberteedieast isa nagu poleks olnudki. Kas tõesti ei saa 55-aastast kuidagi teisiti mõtlema panna.
Saan aru, et isa ja poja suhted on praegu pingelised. Põhjusi võib olla mitu. Võib olla on isal endal olnud just selline kasvatus ja nüüd ta jätkab seda poja peal. Võib olla on isal raske lasta poega vabaks, st lõpetada tema kontrollimine ja tunnistada ta suurenenud iseseisvuse tarvet. Emana on ju teilgi oma nägemus poja kasvatamisest ja see on võrdväärne isa arvamusega. Loetu põhjal tekkis mulje, et isa arvamus on teie peres kõige tähtsam ja sellest erinev lähenemine toob teilegi probleeme. Mida võiksite teha. Et mitte tekitada võimuvõitlust abikaasaga, siis alustuseks kuulake teda. Kasutage aktiivset kuulamist. Sellise kuulamise oluline osa on mõtete ja tunnete peegeldamine. Sageli inimene ise ei teagi, kuidas teised tema jutust aru saavad või milliseid tundeid tema olek peegeldab. Kui isa ütleb näiteks, et poja põhikohustuseks on õppimine ja trenn jne., siis teie ümbersõnastus võiks kõlada nt niimoodi:"Sulle tundub, et kõik muud tegevused peale õppimise ja trenni mõjuvad poisile halvasti. (eelnev on minu näide ja ei pruugi olla jutu sisuga kooskõlas. Teie kasutage ikkagi sellist ümbersõnastamist, mis vastab täpselt olukorrale). Ja mulle näib, et kõik teistsugused arvamused teevad su lausa vihaseks." Selline peegeldamine annab mehele võimaluse öeldut kas kinnitada või siis ümber lükata. Teine võte, mis võib kõne alla tulla, on enesekehtestamine. See on võte, kus annate mina teate. See koosneb tavaliselt kolmest osast. Esimene osa kirjeldab teise inimese ( siin teie mehe) käitumist, teine osa seda, millise tunde see teis tekitab ja kolmas osa selgitab, milline on selle käitumise mõju teile. Toon ühe näite. " Kui sa keelad pojal koos sõpradega välja minna, siis ma tunnen ennast kurvana, sest ma näen, et see teeb ta õnnetuks. Pealegi kardan ma, et ta ei oska hiljem inimestega suhelda ja see võib ta elu raskeks teha. Seepärast soovin ma sinuga rääkida poja kasvatamise põhimõtetest, et leida meid mõlemaid rahuldav lähenemine." Kui mees nüüd pahaseks saab, siis võtke seda täiesti loomulikuna ja kuulake teda,nt nii. " Ma näen, et sa ärritusid minu jutu peale" või kui mees teeb kõvemat häält või ütleb pahasti, siis võiks peegeldada nii:" Sa said minu jutu peale vist väga tigedaks, et nii kõva häält teed ." jne. Selline kuulamine vähendab negatiivset tunnet ja selle järgi korrake oma mina teadet, nt nii: ma saan aru, et see jutt ärritab sind, kuid ma tahksin siiski poja kasvatamise põhimõtetes ühisele arusaamisele jõuda." See tehnika võib tunduda keeruline, kui te pole seda varem kasutanud. Kuulamist ja ensekehtestamist saab õppida Th. Gordoni raamatute "Tark lapsevanem" ja "Missugust last tahate teie" järgi. Usun, et teie pingutused saavad vääriliselt tasutud poja armastuse ja tänulikkuse kaudu. Jõudu ja tarkust suhete korraldamisel.
