Probleem seisneb selles,et lapse vanaema ei taha enam lapselast oma koju lasta.Tahab kasvatada lapselapsest sama õnnetu inimese nagu ise oma lapsest tegi.Õnnetu ja alaväärsuskompleksidega inimese.Ise ei tunnista seda ja on vihane ,kui talle seda isegi mainitakse.Tean ise ,mida tähendab pidev füüsiline karistamine ja ei taha ,et oma laps seda kogema peaks.Mõnes mõttes on jah vanaema väga tähelepanelik ja hoolitsev aga see läheb juba üle piiri. Liialt palju tahavad vanavanemad oma laste elust osa saada .
Vahel on tõesti nii, et arusaamad, kuidas lapsi kohelda ja mis on neile hea, võivad olla väga erinevad. Vaidlusi esineb ju ka sama põlvkonna inimeste vahel, seda enam võib olla erimeelsusi vanama põlvkonnaga. Saan aru nii, et te küll mõistate, et vanaema hoolib lapselapsest, kuid tema hoolitsemine väljendub vahel teie jaoks ebasobival viisi. Vahel olete nii pahane, et koguni näib nagu tahaks vanaema teha teie lapsest õnnetu inimene. Usun siiski, et küllap on asi pigem erinevates kohtlemisviisides, uskumustes ja kogemustes, mitte pahatahtlikkuses vanaema poolt. Temal ju pole muud võtta kui oma aja kogemused ja teadmised - tal pole teist võtta. Usukumused ju teatavasti ei ole kergesti muudetavad.
Olete ilmselt vanaemaga püüdnud neil teemadel rääkida ja küllap tuleb teha seda veel ja veel. Kui vanaema ei ole teiega päri ja vihastab, siis ilmselgelt on ka tema jaoks valusaid teemasid ja sellega saate ka arvestada. Ei pea ju tingimata olema eesmärk teise inimese arusaamu muuta. Teie saate peamiselt selgitada oma väärtusi ja seda, mida õigeks peate. Tehes seda veendunult ja sõbralikult, samas aga austades ka tema elutarkust, võib vanaemal teie arusaamadega kergem arvestada.
Teadmata, mida te vanaemale täpsemalt olete seni selgitanud, arvan, et vältima peaks tema enda analüüsimist ja hinnanguid ja taotluste omistamist. Näiteks kui öelda talle, et tahab teha lapses õnnetu ja alaväärsust tundvat inimest nagu ta ise – siis on vanema pahameel peaaegu garanteeritud ja tasub kaitsepositsioonile. Isegi kui teie jutus on iva, on see tema silmis ebaõiglane süüdistus ja teema ise valus. Kui ta ei olegi teadlik oma valust ja oma kogemuste mõjust (kui teda on ka karmilt koheldud), siis ilmselt ei aita ka pidevalt sellele viitamine, veel vähem talle etteheidete tegemine.
Et tema saaks mõista teid, on äärmiselt oluline, et te väldite tema mahategemist või tema kogemuste tõlgendamist või halbade kavatsuse omistamist. Kui te ei nõustu mõne kasvatusviisi või lapse kohtlemisega, siis väljendage seda selges mina-keeles: nt mina pean lubamatuks lapse füüsilist karistamist (ja kõik, ei midagi vanema enda kohta süüdistavat). Lisage selgitused, mida teha, kui laps teeb midagi lubamatut (nt kehtestav mina-sõnum piiride seadmiseks, vt ka meie kodulehelt veel täpsemalt Suhtlemisoskuste KKK). Vanaemal on kergem vastu võtta uusi asju, kui ta kogeb, et see töötab.
Enne kui saada vaneema samale lainele, peaks olema muutunud ka teie omavaheline suhe. Praegu võib ju olla, et püüate vastastikku tõestada, et teine eksib. Vaja oleks aga, et te kumbki saaksite teineteist usaldada ja uskuda parimaid kavatsusi. Alustuseks oleks hea rääkida vanaemaga sellest, mis on hästi olnud, mis teile on meeldinud selles, kuidas vanema lapsega toimetab ja kuivõrd hindate seda, et vanaema ja lapselapsel säiliks kontakt. Kui vanaema kuuleb teilt, et hindate tema panust, siis on ta kindlasti rohkem valmis vastu võtma teie arusaamu. Võib ju vanaemale soovitada ka mõnd raamatut lugeda (vt ka meie lugemissoovituse loetelu). Usun, et leiate peagi vanaemaga ühise keele nii, et tema on valmis arvestama teie arusaamu ja piire ning säiliks side vanaema ja lapselapse vahel. Küllap teeb hooliv ja abivalmis suhe lapse vanaemaga head ka teile endale. See on ju oluline väärtus.
