Sooviks saada nõu järgmises küsimuses. Minu ämm on üpris võimukas naisterahvas kes on harjunud sellega , et tema poeg(minu elukaaslane) aitab teda kõiges. Kui me koos hakkasime olema ning kokku kolisime hakkas mees talle teatud asjades ära ütlema - ei ole mõistlik minna ühest linnaotsast teise nt 1 kruvi pärast ämmal enda oli uus abielu ning mees kodus olemas . Mõistlikuse piires oleme teda ikka aidanud ning üldine läbisaamine on hea. Aga altes eelmisest aastast on tema suhtumine ja nõudmised läinud järiest suuremaks - pea iga nv on midagi mida peab tegema või peab teda kuhugi sõidutama ( nt. laupäeva öösel järgi minema restorani) kui seda juhtuks seal kuus korra või vähem ei segakakski see. Mees ütleb väga viisakalt ära põhjendab - nt. me lähme sünnipäevale sellepeale aga loobitakse toru ära ning ollakse pahased üldiselt ei tee ta sellest lihsalt välja. Nüüd viimane probleem oli selles, et mees pidi ämmale tooma ühe asja aga kuna meil endal hetkel väga pingeline aeg ning koguaeg kiire läks tal se mitukorda meelest ära, sellepael tuli sõnum kus väideti et me ei hooli temast ning tehti ähvardusi oma elu kallale minekust. Mees vihastas sellepeqle ja jutuajamine oli natuke teravam kui peaks - aga kogu jutt mis talle öeldi oli tegelikult puhas tõsi. Nüüd puudub täielik omavaheline suhtlus
. Soovikski saada nõu ja abi kuidas selline olukord mõlemaid pooli rahuldavalt lahendada - ämm vist ootab mehe poolset vabandus aga kuna tegelikuses ei ole toimunud midagi mille pärast vabandama peaks ei ole mees nõus seda tegema. Samas on ikkagi tegu inimesega kes on meie lapsele väga kallis ja head suhted siiski on peres olulised. Peale lahenduse sooviks teada ka mingit põhjust miks inimene just nii suurt abi ja toetust oma pojalt eeldab samas ku tal on olemas veel 3 last. Tegu keskealise naisterahvaga seega pole tegu ka väga vana inimesega.
Soovite nõuannet, kuidas lahendada olukord, kus teie elukaaslase ema eeldab oma poja abile paljudes igapäevaelu toimingutes.
Tõepoolest, igat peret ja kooselu mõjutavad suhted päritoluperedega oluliselt. Isegi siis, kui olulist läbikäimist omavahel ei ole, on emad isad, vanaemad, vanaisad meiega mentaalselt ikka kaasas.
Kahjuks ei ole võimalik lihtsalt kirja põhjal otsustada, mis paneb teie elukaaslase ema eeldama oma pojalt suuremat toetust, kui poeg suudab pakkuda. See võib olla soov säilitada lähedus, saada kinnitust, et lapse kasvatamisel on tehtud kõik õigesti, leevendada mõnda oma tunnet või on hoopis mõni muu põhjus. Ükskõik, milline see põhjus ka ei oleks, teie ei saa sellega suurt midagi peale hakata. Kui teie elukaaslane tahab olukorda muuta, siis oleks mõistlik ärritushoos öeldud sõnad unustada ja teha n.ö. uks lahti, et olukord saaks rahuneda ja oleks võimalik üritada teha tulevikku suunatud kokkuleppeid, mis mõlemaid pooli rahuldaksid. Selliseid olukordi saab lahendada läbi mina- sõnumite. Teisele poolele ei heideta midagi ette ja ei süüdistata. Antakse vaid teada enda vajadustest ning tehakse ettepanekuid kompromissideks ja kokkulepeteks. Näiteks: “Ema! Mulle ja minu perele oled sa väga oluline inimene! Mulle tõesti meeldiks, kui meie vahel valitseksid head suhted ja mõistmine. Ma tahaksin, et me räägiksime läbi ja lepiksime kokku, mida ja kuidas me tulevikus üksteiselt ootame ja kuidas suhtleksime nii, et teineteisele haiget ei teeks!” Ehk oleks võimalik kutsuda ämm lõuna või õhtusöögile, kus saaksite koos mõelda, mis on need olulised asjad, mida silmas pidada, et kõik osapooled rahul oleksid.
Kindlasti on võimalik suhtlemist, ootusi ning vajadusi arutada ja kokkuleppeid teha pereterapeudi vastuvõtul. Paljud terapeudid töötavad ka n.ö. laiendatud peredega.
