7-aastane (õige pea laps ütles täna õhtul välja midagi, mis kardetavasti on tal pikalt meelel mõlkunud - ma olen kuri. "Sulle kohe meeldib kuri olla", täpsustas ta, kui ma imestunult teda vaatama jäin.
Meil on tõesti lapsega viimasel ajal suhted päris pingelised olnud. Olen ise ilmselt endalegi märkamatult närvilisem kui tahaksin (aastatagune lahutus lapse isast, etteplaneerimata vajadus kõik lapsekasvatusega seotud kulud üksi kanda ning suur töökoormus). Laps sündis hapnikuvaegusega ning kuigi pole kunagi ADHD diagnoosi saanud, on selgelt piiripealsete joontega (üle keskmise aktiivne, samas hajameelne, kohatiste keskendumisraskuste ning kerge ärrituvusega). Viimasel ajal on (esimeses klassis ja suurepäraste võimetega) alla läinud õppeedukus; unustab kõike ja kõikjal; kukub ja lõhub kogemata kõike ja kõikjal. Ja pahandamist on palju. Õudusega tunnistan, et jälgin tõenäoliselt sama mustrit, mida minu isa kord minuga: eelkirjeldatud olukordades kipub eelkõige halvustama kui rahulikult selgitama ja toetama.
Mul on enda pärast piinlik ja ma tahaksin proovida oma käitumist muuta. Palun andke soovitusi, mida teha, et:
1. suuta leppida, et mu laps käitubki aeg-ajalt ettearvamatult, üliaktiivselt ja vahel ka ebakohaselt;
2. väljendada oma muret ja frustratsiooni talle nii, et sõnum läheks kohale, aga tema enesehinnang kuidagi kannatada ei saaks (s.t. vältides igasugust halvustamist)
3. kas ja kuidas selgitada, miks ma talle nii kuri tundun (kui palju võib lapsele avaldada seda, et ka tema käitumine on nö keskmisest pisut raskem kanda)?
Peale lapse ütlemist, et olete kuri, vaatate nüüd rohkem iseendasse ja tõdete, et pinged ja närvilisus ongi kuhjunud . Nii on, et lapsed märkavad väga hästi, mis vanematega toimub. Pole just eriti kerge endale tunnistada, et asi pole sugugi vaid lapse halvenenud tulemustes, vaid ka teis ning hea, et otsite võimalusi ennast aidata. See on ju ka lapse huvides, et teie end hästi tunneksite ja jaksaksite teda toetada. Seda enam, kui tal ongi raskusi keskendumisega. Enamasti need lapsed saavadki iga päev rohkem pahandada, just nende asjade pärast, mida kirjeldate ja seda nii kodus kui koolis.
Ma ei pruugi teada, mis teid aitaks lepitada lapse ettearvamatuse, üliaktiivsuse jt häirivate käitumistega, kuid usun, et leevendust tooks ehk teadmine, et laps pole ise süüdi selles, et tema sellisena sündis, te pole mitte paha laps, ega tee meelega teie elu kibedaks, vaid tal ongi lihtsalt raskem käituda igal hetkel ootuspäraselt. Teda aga aitab kindlasti teie (ja teiste) sõbralik ja rahumeelne, kuid kindel käitumine. Seega andke talle alati selgelt ja konkreetselt teada, mida temalt ootate. Kui tal juba on raskusi keskendumisega, siis aitab teda just lühike ja konkreetne jutt ning sagedased meeldetuletused, sõbralik toetus. Keskendumisraskustega laste jaoks on ilmselt olulisem kui teistel, säilitada rahumeelsust, julgustada, toetada, tunnustada, seeläbi ka sisendada neis eneseusku, sest ärevus ja pinge olukorras on neil justkui topelt raske toime tulla, keskenduda ja impulsiivsust ohjata. Vahel aitab üksnes juuresolek, aga segajate kõravaldamine, aja andmine ühest tegevusest teise lülitumiseks, meeldetuletused jne.
Niisiis nr 1 mõte võiks olla, et teie laps kindlasti püüab, ta soovib ise ka parimat, kuid vahel vajab kedagi, kes on juures, rahustab, toetab. Mis puutub eakohasusse, siis loomulikult on 7-8.aastased täis energiat, unustavad palju, kuid on ka väga huvitatud kindlatest reeglitest ja on ka püüdlikud, uudishimulikud, õhinaga õpihimulised. Kuid vahel pole veel piisavalt eneseregulatsiooni võimet, kuid see ju vanuse kasvades ka suureneb pidevalt.
Nr 2 mõte, mis puudutab teie oma mure ja häirituse väljendamist nii, et laps ei saaks halvustatud, siis selleks on kõige parim viis, teha seda mina-sõnumina (vt ka Suhtlemioskuste KKK). Mina-sõnum (mina-keel) tähendabki seda, et väljendate oma mõtteid ja tundeid, olete loomulik, aus ja avatud ning ei manipuleeri, ega anna mingeid hinnanguid lapse kohta. Selle juurde kuulub ka suhtumine, et samasugune õigus on ka lapsel – tunda oma tundeid, seada piire, saada ärakuulatud ja arvestatud. Nagu isegi märgite, siis soovite ära hoida lapse enesehinnangu kahjustamist. Mina-sõnum just sellepoolest ongi kõige tõhusam.
Viimane 3.küsimus on kahtlemata teistest sügavam. Nimelt oleks ju tõesti väga oluline säästa last vastustusest teie ees. Oleks ju üsna koormav talle, kui ta ei saaks olla eakohaselt laps, sest peaks kaasa tundma ja muretsema teie pärast ja tundma kuidagi piinlikkust, et ta selline on, oma sünnipäraste eelduste ja omadustega. Seetõttu tuleks vältida vihjeid tema olemusele, nagu oleks ta kuidagi halb või ebatäiuslik (ikka seesama teema – vältida mistahes hinnanguid tema enda kohta). Lapsele on ju kõige olulisem, et tema enda vanemad tunnevad temast rõõmu ja armastavad tingimusteta. Küll aga on teil õigus rääkida oma ootustest ja nõudmistest, mis puudutavad tema käitumist, teha selgelt kokkuleppeid, kaasates sellesse ka teda ennast, aidata kaasa tema toimetulekule. See omakorda saab toitu läbi positiivse tagasiside, st tunnustuse.
Kindlasti on ülioluline mõelda ka oma vajadustele. Tehke midagi selleks, et teie ise tunneksite end hästi, puhanuna, oleks rõõmu, kasvõi väikestest asjadest ja leidke ka lapsega koos lihtsalt toredaid koosolemisi – siis pole kurjal meelel kohta.
laps ütles täna õhtul välja midagi, mis kardetavasti on tal pikalt meelel mõlkunud - ma olen kuri. "Sulle kohe meeldib kuri olla", täpsustas ta, kui ma imestunult teda vaatama jäin. 