Olen väga hädas kergesti ärrituvusega ja vihaga. Ärritab mind peaaegu kõik - kui lapsed liiga lärmavad, kui keegi end liiga hästi diivanil tunneb ( samal ajal kui mina pesen nõusid ja koristan vedelemajäetud sokke ), kui näen, et mu oma küllatulnud ema on meil "koristanud" ( mis seisneb vales kohas vedelevate asjade rittaladumises ) - mina olen sel ajal näiteks katelt kütmas. Lähen närvi, kui laps ei saa koolitükkidega hakkama - sekundi murdosa jooksul jõuan ma mõtetes lapse elulooga sinnani, kus ta oma rumaluse tõttu elab töötu ja kodutuna kuskil urkas. Mind ajab närvi, kui suhkrut kohvis segatakse kolinaga, kui kahvlid pole sahtlis kõik ühtepidi, kui ... Lähen tõesti iga asja peale kohe väga närvi ja hakkan siis näägutama, tänitama, karjuma, sõimama, mõnitama jne ( nooremana nutsin peatäie, nüüd ei oska ). Ise juba tunnen, et pulss on üleval, veresooned tahavad lausa lõhkeda ja tegelikult peaksin juba ammu vait olema hoopis. Kuid ma ei suuda lõpetada - keeran end kiiresti ikka väga üles. Pärast sellist vihapurset läheb reeglina süda pahaks, tuigun ja saan peavalu. Ja nii peaaegu iga päev. Ma arvan, et see EI OLE normaalne.
Kõige hullem asja juures on see, et lapsed on need, kellele oma viha valan. Mees on pikad päevad tööl, vahel mitu kuud ka välismaal tööl. Mina olen 2-aastasega kodus veel. Nädalavahetustel saab ikka mees ka mu tujusid tunda. Vanem tütar vahel ikka hakkab vastu ka, aga kaks nooremat seisavad nõutu näoga ja ilmselgelt kardavad mind. Kunagi andsin sellises ärritushoos ikka laksu ka lapsele ( see vaene kõige vanem tütar ), kuid nüüd olen suutnud end siiski nii palju taltsutada, et umbes 3 aastat pole käsi lapse vastu kasutanud. Saan aru, et mul on pereelus praegu liigne koormus, lisaks on mul endal ka ootused liiga kõrged, kuid see ilmselt ei õigusta niisugusi vihapurskeid.
Ma ei teagi enam, mida teha - kas pöörduda psühholoogi, psühhiaatri või ma-ei-tea-mis-arsti poole. Näha on, et ise ma hakkama ei saa, asi hoopis süveneb. Vahel on tunne, et olen kolme toreda tüdruku elu lõplikult nässu keeranud oma jubeda iseloomuga. Ema targutab - sa ei tohiks nii närvi minna - aga ma saan sellest ju ise ka aru, et ei tohi närvi minna. Mitte kelleltki abi ei saa. Praegu tundub mulle, et olen täiesti ebaõnnestunud inimene ja pole üldse väärt oma peres elamist.
Kuidas toimida, et viha ei läheks niimoodi kontrolli alt välja? Kas antidepressantidest oleks abi? Kas keegi siinkirjutajatest on kunagi millestki sarnasest üle saanud?
Tänud ette.
Kallis, inimene, oled tubli, et kirjutasid! Arvan, et saad mitmeid vastuseid sarnaselt käituvatelt ( või kunagi käitunud) naistelt. Tavaliselt on selle taga sügav rahulolematus oma eluga. Teadlikult sa ehk seda ei tunnistagi, aga sinu sisemine mina on rahulolematu. Ta tahaks hoopis teisiti elada. Rahulolematuse taga võib olla krooniline, pidev stress. Kirjutad isegi, et oled üle koormatud. Mõtle järgi, mida tegelikult tahad ja kas on mingigi võimalus teha elu veidi rahuldust pakkuvamaks. Mul on heameel lugeda, et pead oma lapsi armsateks ja headeks. Mis on siis see koht, kus nad tunduvad kisa ja pahandamist väärt olevat. Kui mõtled natuke, siis ehk leiad need "käivitajad", mis sind karjuma panevad. Ehk saad ennast kontrollida, kui tead ette, et nüüd on see olukord, mis mul vere keema paneb. Ära püüa ennast vaos hoida, kui näed midagi, mis sind häirib. Kui surud mingi aeg rahulolematust maha, siis ühel hetkel on seda nii palju, et plahvatad ja kaotad täielikult kontrolli. Selle asemel anna kohe mina teade( vt. raamat TH, Gordon "Tark lapsevanem"), nt "kui sa jätad oma asjad põrandale, siis ma vihastun, sest pean neid koristama ja see on mulle väsitav lisatöö. Ma soovin, et sa ... ( siia võimalikult konkreetne soov, mida laps võiks teha)... paneksid oma riided kohe kappi, kui oled nad seljast võtnud." Või " Ma ärritun, kui sa kohvi segades lusikaga vastu tassi kolistad, sest.... ( mõelge, miks see teid ärritab?) Vaevalt see teile listööd või kulutusi toob. Pigem on tegemist mingi põhimõttega, mille nimel võiks ehk jätta märkused tegemata. Suhe lapsega on olulisem, kui mingi kasvatuspõhimõte. Proovida võiks ka "Stopp" meetodit. See on selline lihtne võte, et kui avastan ennast karjumas, siis ütlen endale mõttes "Stopp!" ja jään vait. Esialgu võib see meelde tulla alles siis, kui enamus asju on välja karjutud, kuid aegamööda õpite järjest kiiremini oma karjumist peatama. Kui siia lisada veel "Vabandust, kaotasin kontrolli", siis peatselt võite olla endaga rahul. Ärge kunagi püüdke oma karjumist õigustada, sest see soodustab, et käitute ka edaspidi nii. Lihtsalt vabandage ja ärge lisage, et tegelikut olite te süüdi, et ma endast välja läksin, sest... Meie käitumine on meie sisemiste valikute tulemus ja kuskil sisemuses teie pisike mina õigustab teie käitumist. Niisiis, proovige öelda"Stopp!" ja jääge vait. Sellest saab alguse muutus.
Tulles alguse juurde tagasi, soovitan teil võtta aega enda jaoks. Pole võimalik teha ära kõiki töid ja elada ideaalselt korras majas. Oluline on, et inimesed oleks õnnelikud. Oluline on, et lastel oleks armastav ja sõbralik ema. Leidke endale mingi lõõgastav tegevus või võimalusel külastage SPA-d või käige massööri juures. Kui neist miski ei aita või te neisse ei usu, siis leidke endale üks hea ja mõistev psühholoog. Võib olla on vaja ka meditsiinilist abi, kuid ainult sellest jääb väheks. Teil tuleb oma elu veidike ümber korraldada, sest muidu tuleb tablettide lõppemise järel vana seisund ruttu tagasi. Palun tegutsege kohe, sest see on vajalik teile kõigile. Kui ise ei oska, otsige abi. Pealehakkamist ja julgust enda muutmisel. On read ühest luuletusest .. "suurim kõigist suutmistest, iseenda muutmine".
