Olen pikka aega püüdnud leida lahendust probleemile, mis on tekkinud abikaasa vanematega. Elame abikaasaga koos 7 aastat, minul on eelmisest abielust kaks poega ja nüüd on meil perekonnas ka ühine pesamuna. Paremat isa oma lastele ei oskaks tahtagi, võib öelda, et meie perekond on üksmeelne ja kokkuhoidev. Mehe vanematele ei ole ma meeldinud algusest peale kas siis seetõttu, et tõin abielusse kaasa "võõrad" lapsed või seetõttu, et kolisin lisaks mehe korterisse, mida kogu suguvõsa oli harjunud enda omaks pidama. Kui ma rasestusin, siis lootsin väga, et meie suhted paranevad, sest nendepoolne huvi lapselapse vastu (vähemalt sõnades) tundus olevat suur. Tegelikkuses väldivad mehe vanemad külaskäike meie juurde, kui tullakse, siis pooleks tunniks ja vaadatakse närviliselt kella. Ämm ei ole kordagi pakkunud abi lapse hoidmisel ja ei ole võimaldanud meil ka abi paluda, sest tema aeg on alati minutipealt planeeritud. Abikaasa mõlemad vanemad on ühiskondlikult väga aktiivsed ning tegelikult ülihead vanavanemad oma tütrelapsele, seega võib nende ajapuudust teatud piirini isegi mõista. Samas häirib see olukord meie suhteid perekonnas, sest ma lausa kardan mehe vanemate lühivisiite või siis teadet, et seekord polegi aega tulla ja olen juba nädal enne külastust närviline. Loomulikult ei saa ma muuta oma abikaasa vanemaid, küll aga tahaksin teada, kuidas sellises situatsioonis end ja oma peret aidata .Abikaasa on öelnud, et vanematega rääkimine on mõttetu, sest isaga tal usalduslikud suhted puuduvad ja ema tõenäoliselt eitab probleeme.
Lugedes , Mette, Sinu kirju, tekkis minus segadus. Tundub, et oled ise negatiivse hoiakuga mehe vanemate suhtes. Meie (ka sinu) kehakeel annab teada, kuidas ennast tunneme ja kuidas teistesse suhtume. Nii saavad vanavanemad sinult teate, et tunned ennast halvasti ja püüavad lahkuda. Tegelikult olete vastastikku lõksus. Tahaks hästi läbi saada, aga ei oska teisele osapoolele meeldida. Alustuseks räägime natuke tunnetest. Iga inimene vastutab ise oma tunnete eest. Te ei saa midagi teha, kui vanemad tunnevad mingit tunnet (ebamugavust, vastumeelsust jne) teie vastu. Samas saate teie valida oma tundeid sõltumata sellest, kuidas nemad käituvad või kuidas räägivad. Te saate olla lahke võõrustaja ja õnnelik ema. ( saate ju, sest nendest ei sõltu teie meeleolu, kui te ei vali just varianti ..... "et mina saan ennast õnnelikuna tunda ainult siis, kui... nt nemad minu last rohkem armastavad, kui tütre oma "jne). Teie saate mõelda, st valida ka selliselt:"ma olen õnnelik v rahulik v enesekindel jne, sõltumata sellest, mida teised teevad või kuidas käituvad." Esialgu võib selline suhtumine tunduda võimatu- "ma ei saa ju olla õnnelik, kui mõni inimene mind ei salli". Tegelikult saab küll. Me saame alati valida, kuidas ennast tunneme. See on tegelik vabadus ja samal ajal vastutus oma tunnete eest. See variant, "kui nemad teevad, räägivad nii, siis mina .... " - on tegelikult enda sõltuvusse andmine teistest inimestest. ( lisaks loe S.R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust") Järgmisena võiksite mõelda, mida ootate mehe vanematelt. Miks tahate, et nad last rohkem külastaksid. Väike laps vajab tegelikult ainult oma vanemaid ja need on tal ju olemas. Kas teil on mingid kindlad ootused, põhimõtted, kuidas vanavanemad peaks lapselapsega käituma, et elu oleks õnnelik. Kui tegelik elu ei vasta ootustele, siis tundub, et midagi on valesti. Äkki on ootused põhjendamatud/ irratsionaalsed? Äkki ootate ise alateadlikult, sügaval sisemas, mehe vanemate armastust ( selles pole midagi imelikku, sest enamus inimesi ootab, et neid armastatakse)ja teile tundub, et lapsest hoolimine tähendab ka teie tunnustamist. Otsige vastust küsimusele, mis teid tegelikult häirib ja millist käitumist ootate.
Ja kui see on selge, siis võiks neile ju anda ühe mina-teate ( Th. Gordon"Tark lapsevanem"). See võiks kõlada u nii." Ma tunnen ennast ( teie tunne) kurvana, kui te ainult korraks läbi astute, sest mulle tundub, et meie laps ei ole teile küllalt oluline. Või " ma tunnen ennast vihasena, kui te nii vähe aega oma lapselapsele pühendate, sest ..( siia põhjus, miks just niimoodi tunnete). Mõelge hästi läbi, mis teid häirib ja mida sooviksite tegelikult ja seda püüdkegi neile edastada. Alustage siiski sellest, et valite oma tunded ise ja vastutate ise nende eest. Jõudu uue mõtteviisi juurutamisel!
