Ma olen pärit keerulise looga perekonnast, kus isa elas aastaid topeltelu omades meie pere kõrvalt veel teist peret ja lapsi. Kui kümme aastat tagasi nad emaga lahutasid oma 20-aastast abielu, siis isa ei selgitanud meile lastele (mulle ja vennale) midagi ja pidime lihtsalt niisama omaks võtma tema uut naist ja lapsi. Aastaid oleme suhelnud normaalselt- kõik tähtpäevad peame ära ja käime külas. Siiski on suhtlus olnud pinnapealne ja pole mulle väga midagi andnud peale selle, et ma tean, et mul on isa, kes omal viisil mind armastab.
Nüüd, kus ma olen ise saanud emaks ja lahku läinud oma lapse isast olen ma tõdenud, et mu mehel valik on olnud hirmutavalt sarnane isale, kes on egoistlik, emotsionaalselt vägivaldne ega võta vastutust oma tegude eest.
Peale seda avastust, et mu isa on tegelikult mehena emaga väga halvasti käitunud valdavad mind segased tunded. Kas ma peaks isale kõik välja ütlema, mida ma asjast arvan? Saan ju aru, et ega ma teda ei muuda, aga praegune pinnapealne suhtlus, kus kõik viisakusest naeratavad ei ole ka see, mis mind toidab. Ma olen vihane ta peale, et ta siiamaani ei võta vastutust oma tegude eest ja teeb näo nagu poleks midagi erilist tema elus ja meie, laste, elus juhtunud.
Kas ja kuidas peaksin seda suhet jätkama? Isana on ta ju enamvähem- on olemas ega pole meid, lapsi, kunagi maha jätnud. Samas kogedes kõike seda halba kohtlemist oma exmehe poolt saan aru, mida elas läbi ema ja kui kohutav käitumine see mehe poolt on. Isa jätkab niisugust käitumist ka oma teises peres ja ka seda on mul raske vaadata- kuidas ta mehena on ja käitub oma naise suhtes.
Ma olen ühelt poolt ta laps, aga teiselt poolt ka naine, kes ei suuda aktsepteerida seda, missugusena ta elus mehena on. Mis mind võiks aidata?
Kirjeldate oma vastuolulisi tundeid isa vastu - ühelt poolt on ta olnud olemas, pole teid maha jätnud, teisalt on suhted olnud pigem pinnapealsed, ja nüüd lisandub keerukale suhtele isaga teie enda keerukas suhe oma eksmehega.
Keegi meist ei saa oma vanemaid valida ega olnut olematuks teha, ent täiskasvanute maailmas on ikka olemas võimalusi, et need keerukad minevikuasjad, mis paratamatult seonduvad keerukate olevikuasjadega, läbi mõelda, nendega rahu teha ja elada oma elu oma väärtuste kohaselt.
Kindlasti ei saa te oma isa käitumist muuta. Tema on see, kes tema on, ta on teinud oma elus omad valikud, käitunud oma teadmiste ja tõekspidamiste järgi.(On ka üldisem tõde, et inimene mingis olukorras käitudes ja valikuid tehes lähtub ikka kogu ressursist, mis tal on: oma elukogemusest, teadmistest, arusaamadest jms.)
Kohtumõistmine oma vanemate üle ei leevenda suhetes olevaid pingeid ega tee suhteid lähedasemaks. Seda teeb püüd mõistmise poole. Ehk oleks mõistlik püüda isa kunagisi käitumisi ja ehk ka nüüdset aktsepteerida (püüda mõista, kuidas, mis põhjustel-mõjudel ta käitus-käitub just nii). Vahel see ei õnnestu, vahel õnnestub osati.
Oluline on märgata, et aktsepteerimine ei tähenda heakskiitu. Te ei pea isa kunagisi või praeguseid valikud heaks kiitma, kuid veidigi suurem arusaamine võib mõjuda leevendavalt. Soovi korral saate ka isale öelda (kindlasti endakohaselt - see on ju teie arvamus), mida te tema valikutest, käitumisviisidest jm arvate, mida tunnete, mida mõtlete, mida vajate. Kui isa teid ära on nõus kuulama, siis ta vähemalt teab, kuidas need asjad teie sees on. Võib-olla on see esimene samm muutuste poole, aga võib-olla ka mitte. Kui teile on tähtis, et isa teaks teie arvamust ja soove, siis öelge talle; kuid see, kas isa pärast seda oma käitumist ja suhtumist muudab, on tema valik, tema otsus, seda ei saa jõuga peale panna.
Teie olete nüüd täiskasvanud naine, kes teeb oma valikuid, ja loodetavasti selliseid, millega saate rahul olla. Minevikust on ikka palju õppida, aga igaüks ei õpi. Kui teie suudate enda ümber luua suhteid (sh isaga), mis teid rahuldavad ja rõõmu pakuvad, siis olete palju suutnud.
