Tere!
Minu mure seisneb selles, et läksime elukaaslasega lahku.Koos oleme olnud 8 aastat. Peres on üks laps 7 aastane, kes alustas sügisel kooliteed.
Nimelt suve hakul tõi pere lahkuminek minu ja mu poja Pärnusse elama. lapse isa jäi Viljandimaale. Otsisime lapsele kooli, muretsesin lapsele kooliasjad jne. Lapsele väga meeldib siin.
Mure on siis selline, et eelmine elukoht, kus elasime, seal elasid ka elukaaslase vanemad, kellel meie poeg oli väga kallis. Nüüd nad tahavad, et laps käiks koguaeg maal kuid laps ei taha alati minna kui nemad tahavad. Paar päeva tagasi leidis poeg omale sõbranna, kellega nad koos koos kooli lähevad-tulevad ja kes pojal külas käib. Nagu öeldud talle väga meeldib siin elada. Paar päeva tagasi helistasid vanavanemad ja tahtsid täna-reedel lapsele järgi tulla et ta siis maale viia. Alguses oli laps nõus, kuid hiljem läks ta hüsteeriasse ja hakkas nutma kui küsisin mis viga ta ütles et ta ei taha maale minna. Nüüd süüdistatakse mind et mina ei lase last maale jne. Olen igati paha.
Mida ma sellises olukorras tegema peaksin?Sundima last maale minema et süüdistusi mitte taluda. Enam ei suuda
Olete hädas vanavanematega, kes soovivad olla koos lapsega rohkem kui laps või teie emana seda soovite. Mõistagi on igati arusaadav vanavanemate soov olla koos teie pojaga, seda enam, et elasite varemalt koos. Kindlasti on see neile väga kurb, et nad ei saa enam iga päev olla koos armsa lapselapsega.
Kuid lapse eest vastutavad tema vanemad. Seega on teie otsustada, kuidas elu käima hakkab. Kindlasti on vaja siin jälgida seda, et otsustate teie, mitte laps ega vanavanemad. Mõistlik oleks teil nii oma poja kui ka vanavanematega läbi arutada, kuidas korraldada elu nii, et kõik tunneksid end hästi. Vanavanemate suhted oma lapselastega on väga väärtuslikud. Ent on ju selge, et kui olete teise linna kolinud, lapsel on Pärnus kool ja uued sõbrad, teil samuti ilmselt uus töökoht ja kujunev värske sõpruskond, siis on paratamatu, et kõigi elu on muutunud ja kontaktid vanavanematega jäävad hõredamaks.
Süüdistused ei aita kedagi, kuigi on arusaadav, et need selles olukorras on tekkinud. Ehk on teil siiski võimalik olukorda normaliseerida selle kaudu, et kuulate rahulikult vanavanemate seisukohad ära, püüdes neid mõista - usun küll, et vanavanemate igatsus lapse järele on teile mõistetav. Samas peaks siiski olema välistatud olukord, et nad lihtsalt tulevad ja võtavad lapse. Vaja oleks püüda konkreetsete kokkulepete poole: kui tihti poeg vanavanemaid külastab, peaks olema teie ja vanavanemate omavaheline kokkulepe, ja sellest peaks siis ka kinni pidama. Parem, kui kokkulepe on nii konkreetne kui võimalik: näiteks igal teisel laupäeval; nädalavahetus kord kuus vms. Kui laps teab, et ta näiteks järgmisel nädalal läheb või vanavanemad teavad, et nad tulevad just see laupäev lapsele järele, siis on kõigil rahulikum olla, ka teie saate siis oma lapsest vaba nädalavahetust planeerida jne.
Saate rääkida pojaga - kuidas tema tahaks ja kuulata vanavanemaid - kuidas nemad tahaks, mõelda läbi, kuidas te ise tahaksite - ning seejärel peaks leidma mõistliku lahenduse. Peamine otsustaja ja vastutaja selles olukorras olete teie. See, et vanavanemad teid süüdistavad, ei tee ju teid veel süüdlaseks. Nende süüdistamise taga võib olla nii kurbus kui ka pahameel muutunud olukorra pärast. Ehk aitavad vastastikune kuulamine, mõistmine ja ühised kokkulepped selle olukorra pinget leevendada.
